Aafrika maks / Esimese kuu kokkuvõte

Tundub, et Uhhuduurlaste mainitud "Aafrika maks" tahab ka minu elu võimalikult kibedaks teha:

1. Siinoleku viiendal päeval lõpetas töötamise minu parem kõrvaklapp. Kaks nädalat hiljem läks manalateele ka tema paarimees.
2. Nädalake tagasi otsustas minu telefoni käivitusnupp oma töökohustustest loobuda ning
3. Täna, kui olin just tulemas uut blogiposti kirjutama, suri ära minu sülearvuti ekraanivalgustus.

Aafrika nagu vägisi tahaks, et ma siit halb maik suus Euroopasse naaseks. Kõrvaklappe saan tandempartnerilt laenata, telefoni saan väiksemate ebamugavustega jätkuvalt kasutada vaid tänu Nokia ning Windows Phone platvormi arendajate loovusele, kuid kui ma läpparile parandajat ei leia, on oht, et minu Kameruni blogi jääb edaspidi suhteliselt lakooniliseks ja pildituks. Teemakohast luuletust seekord postituse lõpust ei leia, sest kui midagi ilusat pole öelda, ei tasu üldse suud lahti teha.

Aga ma püüan oma telefoniga siis teile mingi kokkuvõtte kirja panna oma esimese siin veedetud kuu tähelepanekutest:

<Vaadake mõne aja pärast uuesti, ma olen praegu ikkagi liiga närvis oma seadmete saatuse üle, et midagi ratsionaalset kirja panna.>

Update 1: Dramaatiline Mattias on dramaatiline. Püüdsin tegelikult eile õhtul postituse lõpuni kirjutada, aga interneti- ja/või telefoniprobleemide tõttu jäi see sooritamata. Täna hommikul on elektrikatkestus, seega eks näis, millal lõpuni jõuame. Siin igal juhul paistab päike ja elu on chill-lill.

Update 2: Nii, nüüd leidsin endale koha universumis, saan blogi taas uuendada. Räägime enne möödunud nädala tegemistest ja seejärel teeme mingi kokkuvõtte. Ja ma jätan esialgse postituse ajaloolise täpsuse nimel ümber tegemata.

Niisiis, endine meer Fai Ndishangong Thaddeus Tata oli vaja mulda sängitada. Mõistetavalt oli tegu suursündmusega ja nii sain ma oma esimese Oku liiklusummiku ära nähtud!

Terve küla autopark ühel pildil.

Lahkunuga näost näkku hüvasti jätta oli võimalik kohalikus community hallis, sealsamas, kus eelneval nädalal sai lastele meediast käidud rääkimas. Kuna seal midagi palju näha polnud, liikusime oma seltskonnaga lahkunu compoundi, mis tähendab tema elamut, kõrvalhooneid jms. Seal oli suur grupp inimesi juba ees ootamas, aafrika trumme tagumas ja ringis muusika rütmis kaasaõõtsumas.

Ühel hetkel jõudis ka kirst vihmasajust märgades pintsakuis meeste poolt kantuna kohale. Ja siis läks kogu põrgu lahti. Vähemalt tunne oli küll selline, et allilma väravad avati, sest vaikselt aga kindlalt hakkas hoovi valguma igasuguseid hirmsamaid peletisi. Need jujud tulid selleks, et lahkunut õnnistada, temaga viimast korda hüvasti jätta ja mulda hauda visata.

Community hall.

Lahkunu compound.

Peletis number 1...

... kes kutsuti külla pakkudes kingiks kana.

Lahkunu auks tooreid banaane söömas. 

Kõige jubedam koll.

Kui õigel ajal austuse avaldamiseks ei kükitanud, said vitsaga pähe!

Isegi Brasiilia naistejalgpallikoondis jõudis külalisesinemise teha!

Mulla hauda viskamine aga tõi paaril korral esile kurje näoilmeid hauas tantsivatelt noorsandidelt. Kui Euroopas on matused südantlõhestavad üritused, kus nutetakse taga kaotatud elu, siis Aafrikas tähistatakse lahkunu elatud elu. Ja kuidas teistmoodi inimese lahkumist tähistada, kui tema haual tantsides? Ja et haualtantsijad ära ei väsiks, pidi iga uus hauakülastaja kõigile näksi viima. Saime meiegi lähedalasuvalt müüjalt mitukümmend väikest küpsisepakki osta, et neid tantsijatele truuisti jagama minna.

Pärast kahte päeva sai see trall lõpuks lõpu. Aga kuna praegune meer oli tähistamisest napilt ilma jäänud, korraldas ta kolmandal päeval enda juures kogu külarahvale suuremat sorti istumise. Ja ega ükski pidu pole tõeline Aafrika pidu, kui sa ei tule sealt tagasi sopaste jalanõude ja kingiks saadud kukega. Anna lasi meie Babsi öösel lahti ja mina pole teda igal juhul rohkem näinud, eks jään ootama postkaarti Nigeeriast või kuskilt.

Saja mehega ühe telgi all.

Haualtantsijad.

Kõikide nende koletistega seoses hakkasin muidu mõtlema, et zombie outbreaki või muusuguse maailmalõpu korral tapetaks/tapaks üksteist lääneühiskond tublisti enne kui Aafrika. Üks argument on muidugi üheksapäevase elektrikatkestuse edukas üleelamine. Teine aga see, et Aafrika riigid on suurte farmeritena vähemalt oma toiduvarudega väga jätkusuutlikud. Ja kolmandaks, siinne ühiskond on palju ühtsem – vennaarmastus on suur, ka kaugemad sugulased on lähedased sugulased ja pole sellist individualismi nagu "läänes".

Maisemate teemade juurde tagasi tulles, reede hommikust alates saan oma CV-sse lisaks Eesti tele- ja muusika- ning Aafrika filmiajalukku jäädvustatusele ka Kameruni raadios esinemise kirjutada. Nimelt käisime vabatahtlikega neljakesi „Good Morning Oku“ raadiosaates tutvustamas ennast, meie tegemisi ja missiooni Okus. Teised vabatahtlikud pärast kiitsid minu „raadiohäält“ ja panid mu tanki, kui paar tundi hiljem kohalikele koolilastele motivatsioonikõne oli vaja pidada.

Kell 5 hommikul stuudios.

Ja nüüd lõpuks siis mingi kokkuvõtte juurde ka:

1. Jälle suudan jubeda mammutpostitusega hakkama saada, edaspidi püüan end ohjes hoida.
2. Elekter on lihtsalt superleiutis. Tasub hinnata seda, kui ta töötab 24/7.
3. Siinne kliima töötab väiksemate kõrvalekalletega nagu kellavärk. Hommikul kell 6 läheb valgeks, päeval kell 12 hakkab vihma sadama, õhtul kell 18 läheb pimedaks.
4. Kuna kliima on nii igav, siis on kehtiv elukorraldus elulise tähtsusega! Et inimesed ei kannataks surmigava rutiini käes, ongi vaja, et kohtumised ei algaks mitte kunagi siis, kui eelnevalt kokkulepitud.
5. Olen suhteliselt pettunud, et pole seni ühtegi abieluettepanekut saanud. Kallid sõbrad Triinu ja (meessoost) Alexis olid selleks ajaks juba küllalt mitme vastassoo esindaja afektsiooni sihtmärgiks sattunud.
6. Kohati on siinne elu nagu veepargikülastus. Kui juhtumisi pole veel märjaks saanud, siis baarist strateegiliselt valel ajal väljudes saad ikka läbi veekardina hüpata.
7. Samas, istuda mäe otsas kuivas, samal ajal kui orus lööb äikest on vaatepilt, mida Eestis ei kohta. Ja taoline äike on hoopiski oranž, mitte kollane või sinine.
8. Umbes peaaegu iga teine vastutulev inimene on õpetaja. Ning kohalikud õpetajatepeod on toredad: määratakse asjapulk, kes paneb paika, milline mees tantsib millise naisega, ja tantsu lõpus antakse soe käepigistus enne oma kohale tagasiminemist.
9. Üheksapäevase elektrikatkestuse tulemusena olin sunnitud endale elektritu elektripardli tõttu habeme kasvatama. Nüüd mõtlesin, et nii kaua kui Aafrikas olen, võib ju natuke tobe olla.

Umbes 12-päevane habemepoisike ja bakalõpu kingitus.

Nüüd, uuel nädalal viime läbi arvutikoolituse nii raadiotöötajatele kui tavalistele külainimestele, lähme neljapäeval taas elusa meeriga kohtuma ning nädalavahetusel kõikide eelduste kohaselt Bamendasse sülearvutit parandama.. Järgmise korrani!

Kolm pilti pühapäevasest matkast

Näed siis, natuke matkapilte sain juba Facebooki kaudu kätte, näitan teile ka.

Mustad lambad.

Taamal kosk.

3 kilomeetri kõrgusel pilves; nii pikkade käte puhul pole selfiesticki vaja.

214 tundi voolukatkestuse küüsis

Tervitused vahepeal natuke ilusama ilmaga kuid pika elektrikatkestusega õnnistatud Okust! Nimelt olevat kunagise metsatulekahju käes kannatada saanud üks elektrit siia toovatest postidest ja nüüd kukkus see lõpuks ümber. Ja kahjuks pole see karvavõrdki üllatav. Nagu ka hiljuti kingitud Uhhuduuri Aafrikareisi raamatust lugesin, siis paraku aafriklased eriti ei tunne sellist mõistet nagu hooldus. Nende jaoks asi kas töötab või ei tööta. Kui ei tööta, on seda muidugi vaja parandada, aga ühtegi pingutust selle nimel, et seade algusest peale paremini ja kauem töötaks, ei tehta.

Tulemuseks siis üle mitme aasta kõige pikem elektrikatkestus, mis algas ühel ilusal reede pärastlõunal ja lõppes alles järgneva nädala pühapäeval. Suht Kaevur-Mati tunne oli iga õhtu taskulambiga toas ringi kohmitseda, et kasvõi voodiase üles leida. Aga ega midagi muud üle ei jäänud, kui mobiil säästurežiimi panna ja iga kahe päeva tagant otsida mõnda generaatoriga asutust, kus oleks vaba pistikupesa. Teemakohase luuletuse leiab postituse lõpust.

Minu + 23 teist mitte eriti mobiilset telefoni.

Aga jutt jäi eelmine kord pooleli neljakesi mootorrattaga sõitmisest. See oli vajalik seetõttu, et käisime ümbritsevates külades inimesi intervjueerimas/küsimustikke jagamas, kuidas nad suhtuvad meie raadiojaama ja kui tihti nad seda kuulavad. Ega selline neljakesi kiivriteta sõit eriti tervislik pole, aga see ongi nende kultuur. Nad on niimoodi üles kasvanud ja oskavad sellega ja teiste liiklejatega arvestada, kuigi see pealevaadates nii ei paista.

Mõnna, kui tuul sasib juukseid ja erinevalt Eestist ükski putukas hammaste vahele ei jää.

Väga suur osa Aafrikast ühte pilti kokkuvõetuna: religioon, lapsed, mullased spordiväljakud ja ilus loodus.

Vaade.

Rõõmsad intervjueerijad.

Vaade.

Vaade.

Vaade?

Vaade.

Reedel, 7. augustil algas voolukatkestus. Kõigest paar tundi enne selle algust, käisime community hallis koolilastele rääkimas meediast, selle võludest ja võimalustest. Mõnevõrra keerukas oli 180 inimesega läbi viia grupitööd ja diskussiooni, aga pole miskit ületamatut siin ilmas.

Kohalik suurim saal.

Vaikselt hakkab mälu juba alt vedama, mis vahepeal tehtud sai, aga laupäeva õhtul igal juhul olime kohalikel filmivõtetetel ühes generaatori jõul töötavas ööklubis üllatus-üllatus filmimas klubistseeni. Saime end igaveseks kirjutada Aafrika filmiajaloosse ja enne äratulekut peaksime ka koopia valmivast meistriteosest saama. Pühapäeval igal juhul oli suht nüri ilma elektrita eelmise päeva tervisekadusid taastada.

Filmivõtted.

Nädala alguses tegime jälle vaikselt intervjueerijatööd ja käisime turul, kui meieni jõudis uudis, et Oku endine meer on meie maisest ilmast lahkunud ja nüüd tuleb tema surma 3 päeva tähistada. Võinoh, pigem tähistati tema elatud elu, mitte surma, aga kõigest sellest – kaasaarvatud hulludest maskidega elukatest ja meile kingitud elavast kukest – räägin järgmises postituses, kus leiate ühtlasi minu esimese kuu vahekokkuvõtte ja tähelepanekud.

Tõelises Aafrika köögis tehakse keset tuba lõkke peal süüa. Hellad eurooplase silmad ja aknaklaasid sellesse väga hästi ei suhtu.

Kohalikke puidumeistreid intervjueerimas. Taamal heledast puidust maskide tumedaks suitsutamine.

Neljapäeva õhtul saabusid meile külla samuti GLEN projektiga Kameruni tulnud, nimelt 3h kaugusel olevas Bamenda linnas elavad kaks sakslast. Seega sai meie toredast nelikust juba kuusik ja ega siin riigis naljalt kuusikuid ei leia, ainult eukalüpti- ja mingeid kohalikke puid. Ka meie uued külalised said matusetalitusest osa ning selles polnud eriti midagi kummalist, kui laupäeval hakkasime juba 10:30 hommikul veini jooma ja seejärel praegune meer kogu külarahval enda kodus kõhu täis söötis.

Pühapäeval, pärast kolmepäevast tähistamist, matkasime aga Lääne-Aafrika ja ühtlasi Kameruni kõrguselt teise tipu, Mount Oku otsa. Nibin-nabin üle kolme kilomeetri, ilm oli tuksis ja nii me seal oma pilves maha istusime, et täiesti vaatetu piknik pidada. Eks tuleb vast mõnel ilusama ilmaga päeval uuesti mäe poole vaatama hakata, kuigi enam väga üles ei tiku. Kolm tundi rasket ja libedat teerada üles, kaks tundi veelgi libedamat teerada alla ja vahepeal veel kahe jõe ületamine/läbimine (olenevalt kui kõrge on veetase ja hüppevõime). Igal juhul sai korralikult poriseks ja minu lõppsaldoks oli kõigest kaks kukkumist.

Aga maastik ja vegetatsioon oli täiesti maaliline. Ning udu/pilv tegelikult tegi kogu selle liikumise veelgi müstilisemaks. Algas nagu tavaline siinne džungel, mingil hetkel avastasid ennast kuskilt Norra metsast kitsede ja lammaste keskelt, seejärel olid Iirimaa nõmmedel, siis liikusid üle täiesti ennenägematute taimede ja nendel lesivate päevakoerade ning enne kodu jõudsid veel Aasia bambusemetsadesse väikese tuuri teha. Paraku aga polnud ma selleks päevaks suutnud oma telefonile särtsu leida ja seega võin teiega jagada vaid ühe külalise kaameraga tehtud pilte, kui need kunagi talt Bamendas kätte saan.

(Pildid pean ma Bamendas kätte saama sellepärast et üle interneti piltide saatmine ei tule siin paraku kõne alla. Siis kui Eestisse tagasi tulen kümblen kiires internetis, saadan kõigile pilte ja tõmban kogu oma elu pilve!)

Külaliste King David hotelli ees poliitilisi sõnumeid edastamas.

Väike vein hommikul kerre, läheb päev libedamalt. 

Meeri kodust leitud väga huvitava sisuga plakat, kus infokommunikatsioonitehnoloogia alla kuuluvat ka tavaline külmkapp. 

Pühendusega vennale.

Pühapäeval matkalt tagasijõudnuna tabas meid väga meeldiv üllatus, et umbes-täpselt 9 ööpäeva kestnud elektrikatkestus on lõpuks läbi. Matk aga tõmbas meid samuti läbi, seega minu lubadus kiiremas korras teile midagi kirjutada luhtus. Esmaspäeva õhtul polnud taas elektrit. Ja teisipäeval (s.t eile) kutsus praegune meer meid pärast temaga kohtumist baari, millest kujunes öösel kaheni (Eesti ajavööndis aga ühtlasi ka Eesti mõistes umbes neljani) kestnud klubipidu.

Ja nüüd ma istun omaette toas ja ootan, et halvad tingimused üle läheks, nii õues kui minu sees.

Järgmise korrani!

LuuleNurk:

Kohalikus pangahoones
telefoni laadimas,
ülejäänud kaaskond
kõrvalbaaris kaanimas.

Kakskendneli nutiseadet
seinast voolu ahmimas,
kohalikud kontoris
rahadega sahmimas.

Lamab pruunil kummutil
ka minu truu Nokia,
valmistudes pildistama
toetab tublit blogijat.

Voolukatkestused tihti
elu ebamugavdamas,
sõpradeta pikalt olla –
natukene kurb, jama.

Juba hakkab saama täis
minu must kaaslane,
järgmine kord elektrivoolu
millal saab, vaatab veel.

Johhaidii

Kallid lugejad, meil on eelmisest reedest saati elektrikatkestus, sest mingi post kukkus ümber. Aga nii kui vool taastub, luban, et kirjutan teile kiiremas korras!

Kõige ilusam ilm seni / Neljakesi mootorratta peal

Nohei! Viimase poole nädala kokkuvõte taaskord:

Vähe sellest, et minu toanaabriks olnud Prantsuse poiss minu suunas ühtegi lähenemiskatset ei teinud, tekkis tal kange isu oma tandempartneriga – selline justkui mõnest Saksa muinasjutust välja astunud siresäärsem neiu – kokku kolida. Seega elan nüüdsest enda tandempartneriga. Postitus minu elamistingimuste kohta tuleb kunagi tulevikus, hoian teid veel natuke lõa otsas.

Aga muidu paistab, et uued vabatahtlikud tõid vähe ilusama ilma. Pärast mitmepäevast tilpnemist kuivasid mu riided lõpuks ühe päikesepaistelisema hommikuga kenasti ära. Teemakohase luuletuse leiab nagu tavaliselt postituse lõpust.

Pühapäeval käisime matkamas muidu. 

Rõõmsad matkalised.

Rõõmsad matkalised vol 2.

Vaade.

Päris kohaliku 3km kõrguse mäe otsa ei roninud, sest pidime siinse jalgpallivõistluse poolfinaali minema vaatama – mis meie puhul kohale jõudnud vihma tõttu ikkagi ära jäi –, kuid omajagu mäkke/džunglisse sai ronitud.

Džungel.

Õnneks enamus teerada päris selline polnud.

Tagasiteel.

Üks õhtu tegin süüa ja mõtlesin natuke eksperimenteerida. Kuna musta pipart saada pole, ostsin piprakaunu ja panin terve kauna spageti-munaroa sisse. Ma ei tea, kui kanged on Eestis saadaolevad piprakaunad, aga mul hakkas juba pisikese pipraampsu peale kaunis ebamugav. Kuna nälg oli suur, siis sai kaunatükid ülejäänud toidust välja surgitud ja ikkagi söödud, vaatamata lõpmatult jooksvale ninale ja põletavale „sensatsioonile“ sõõrmetes.

Ja kuigi minu piprakogemus mu seedimist absoluutselt ei mõjutanud, ei lõppenud tagajärjed ninaliste tundmustega. Paar tundi hiljem hambaid pesema minnes ning silmi väsimusest ja kuivusest kõvasti kinni pigistades, et neid natuke niisutada, avastasin, et ka minu pisaravedelik võrdlemisi vürtsikas veel on. Järgmised 3 minutit ma igal juhul oma silmi avada ei saanud, sest mõni aeg tagasi ninas lõppenud põletav „sensatsioon“ oli nüüdseks jõudnud silmamunadele.

Ja kuna sellest veel õigeks õppetunniks vähe on, siis järgmise päeva matkal tundsin, kuidas pipar on lõpuks leidnud tee minu keha perifeersetesse osadesse, s.t kõrvetavat „sensatsiooni“ minu sõrmeotstes. See vähemalt polnud tingimata valus, natuke käte edasi-tagasi lehvitamist või vee all kastmist ja juba saabus ajutine aga vähemalt mingigi leevendus.

Kui kõik eelnev välja arvata, oli päris hea toit.

Matkasime me muidu kõrvalkülla nimega Nguuinkeil II.

WRC-uga oleks päris mõnus siin.

Rõõmsad matkalised vol 3.

Kõrvalkülla matkasime, et sealsete inimeste käest uurida, mis nad Oku Community Radiost arvavad. Tagasi tulles jäime paduka kätte ja jooksime suvalise maja juurde varju. Seal kutsuti meid Aafrikale kohaselt kohe tuppa ja pisteti justvalminud toore banaani-küpse oa pajaroog kätte. Pärast vihma möödumist, kõhu täissaamist ja salaja kohaliku viiesajase lauale pistmist, jätkasime teekonda koju.

Kohalike stiilinäide mobiiltelefonide osas.

Suhkruroo valgele inimesele ettevalmistamine, sest õrnad hambad pole harjunud kõva koorega.

Ja ongi postitus otsa saamas.

Hoopiski järgmisel korral räägin teile kõige ilusamast ilmast ja neljakesi mootorratta seljas sõitmisest!

Jou.

LuuleNurk:

Kallis Päike,

Tore, et liituda aega leidsid,

pole sind näinud ammu.
Kus küll terve aeg end peitsid?
Säramiseks nüüd ehk rammu.

Kõle, külm on sinuta,
riided mitu päeva kuivavad.
Laiaks end nüüd siruta,
enne kui pilved siia loivavad.

Meil kujunenud armulugu,
su kohalolekul mul läigib lakk.
Kuid põhjast lähenemas udu.
Tõsiselt? Jälle? Fakk.

Minu blogipostitused ongi vaid viimase poole nädala kokkuvõte, suvalised tähelepanekud kohalikust elust ja teemakohane luuletus.

Neljapäeval, ühepäevase hilinemisega saabusid Okusse veel kaks vabatahtlikku. Kui meil oli mõnevõrra seiklusrohke saabumine, siis nemad tulid lähimast linnast kohaliku mikroliinibussiga, millel oli paraku vaid kaherattavedu. Pärast terve nädala kestnud vihmavalinguid olid teed aga nii pehmed, et esimese karmima tõusu peal kamandati kõik matsid bussist välja ja tagant hoogu juurde lükkama. Lõpuks jõudsid nad pärast kaks korda pikemaks veninud reisi siia täielike sopakollidena.

Sellega seoses sain endale nüüd prantsuse mehest toanaabri, kellega voodit jagan. Nüüd kui kaks keha tuba soojaks hingasid, ei ärganudki enam varahommikul külma peale üles, aga eks päikesetõus ja varajased kohalikud teevad ikkagi oma töö. Õnneks prantslane magab isikliku magamiskotiga, seega midagi tõsist tema poolt öösel kartma ei pea.

Uued vabatahtlikud ja kohalik.

Uued vabatahtlikud ja kohalik 2.

Prantslasest hurmuriga,

Küll aga peab öösel kartma kõiki neid loomi, keda siin peetakse, lisaks zombie’dele ja muudele kollidele. Keegi kunagi püüdis mulle selgeks teha, et kui ma raamatuid ei loe, siis kujutlusvõime ei arene. Kottpimeduses taskulambiga õues pissil käies, sest toavetsus jääb vesi tobedalt tilkuma, pole kujutlusvõimest ja arvukatest potentsiaalsetest viisidest endale õnnetu ots leida, puudust tulnud.

Toitasjad kaubanduskeskus?

Natuke rõduvaadet jälle.

Homie.

Aga ma muidu ikka oskan valida endale kohti, kuhu elama minna. Kõigepealt läksin pooleks aastaks Saksamaale Ulmi, mis on umbes maailma kõige udusem ja pilvisem paik enda omapärase geograafilise asukoha tõttu. Nüüd elan kohas, kus internett tulevat üle 2G ja iga päev ladistab vihma. Tegelikult on lootust, et kuiva hooaja lähenedes oktoobris natuke selgeid päevi ka on saada. Eilse seisuga igal juhul olin 3 korda näinud taevas mõnda tähte.

Hommik Ulmis.

Pärastlõuna Okus.

Tegelt kavatsesin ma laupäeval uue blogiposti kirjutada, aga kuna laupäeval tabas meid pühapäeva õhtuni kestnud elektrikatkestus jäin oma postitusega kaks päeva hiljaks. Igal juhul sai vahepeal kohaliku sõbra grillputkas maiustamas käidud ja lähedal asuvas baaris ka natsa aega veedetud. Pühapäeval sattusin aga uute religioonist õnnistatute ristimisele peale.

Lihaaa...

Kõige omapärasem vets, mida Kamerunis näinud olen, lähedalasuvas baaris.

  

Ristime lauluga jõe ääres.

Ja traditsiooniks kujunenud LuuleNurga järgmine osa:

Juust, vorstid, või, kotletid –
külapoes neid ei müüdud.
Teili-Triinu söetabletid –
paaril korral juba söödud.

Avokaado-soola segu
saia peale panna tuleb,
lisaks kaasa mangomehu,
et saaks päevaks sappa sule.

Süsivesikuterohke
on see söögilauake.
Ettevaatust! Muidu tihkeks
saab kõhupaunake.