Tuesday 6 October 2015

Geneetiliselt muundatud elevandid ehk Purustatud lootused ehk Viimane postitus Okust

Hei!

Viimane päev Okus. Kirjutasin eelmises postituses, et sel korral äkki jagan, miks ma tahan/ei taha veel Eestisse tagasi tulla. Mõistsin, et see oleks tarbetu. Põhjused, miks ma ei taha veel tagasi tulla, on loetletud "Igatsema jään" postituse "jään igatsema" punktidena; põhjused, miks tahan tagasi tulla, on loetletud "Lõvidele söödaks" postituse LuuleNurgas. Ning viimane lause on ajalooline, kuna ei juhtu tihti, et Mattias semikoolonit täiesti reeglipäraselt kasutab. ;)

Muide, mäletate, kui ma ütlesin, et Okus ikkagi on võimalik jalgpalli inglise liigat näha? Jaaa... ei. No võibolla, aga mitte siis, kui minul vaja on. Väidetavalt kandis Kameruni rahvuslik televisioon seda eelmisel nädalavahetusel lootust tekitanud mängu üle, pühapäeval aga polnud ühtegi telekanalit, kust oleksin võinud näha, kuidas Arsenal korraliku koosa andis Manchester Unitedile.

Ning ma tegin endale elevandi...

Materjali ette valmistamas, las naised töötavad.

Viimased ettevalmistused.

"Mis ma nüüd teen?"

Ja mõni aeg hiljem oli tulemuseks:

Lontis kõrvaga elevant...

... pandi põlema. :(

Valminud elevant on arendatud liik, kellel pole võhkasid, et salakütid teda maha ei notiks.

Neljapäeval käisime oma õpetajast projektikoordinaatoril koolis külas ja reedel vaaritasime terve päeva õhtuseks hüvastijätupeoks süüa. Viimastel päevadel oleme ka kõikidele tuttavatele ja tähtsatele ühiskonnategelastele hüvasti käinud jätmas.

Vaade kooliaknast.


Puhastame kala.

Valmistumas peoks.

Traditsioonilisest kuningast fonist pikem olemine ei ole viisakas.



Samuti avastasin, et pole teile seni veel andnud ülevaadet Kameruni ajaloost. Tuleva nädala plaanide tutvustamiseks oleks soovituslik, et teil on kerge arusaam Kameruni lähiminevikust. Niisiis, Kameruni "avastasid" 1472. aastal portugali meresõitjad, kes täheldasid, et siinses Wouri jões on isutekitavalt palju krevette, ja panid sellele mitte üldse vaimuvaese nime Rio dos Camarões ehk Kreveti jõgi.

1884. aastal saabunud saksa kolonialistid nimetasid riigi Kameruniks ja kasutasid sunnitööjõudu, et arendada välja korralik infrastruktuur. Muide, Namiibiasse lõid sakslased sunnitöölaagrid ammu enne seda, kui läänemaailm sellistest asutustest Hitleri Saksamaa kaudu teada sai. Pärast Saksamaa kaotust esimeses maailmasõjas jagati Kamerun ära Prantsusmaa ja vähemal määral Inglismaa vahel ning nii püsis olukord kuni 1960. aasta 1. jaanuarini, mil Prantsuse Cameroun end iseseisvaks kuulutas ja inglise keelt kõnelevad osad nendega 1961. aasta 1. oktoobril liitusid.

Vastselt iseseisvunud riigi presidendiks sai Ahmadou Ahidjo, kelle järglane Paul Biya juhib Kameruni tänase päevani. Räägime siin ikkagi demokraatlikust riigist, eks. Igal juhul nimetatakse Kameruni Aafrikaks miniatuuris, sest tegu on väga mitmekülgse loodusega riigiga. Leidub siin nii Lääne-Aafrika kõrgeim mägi Mount Cameroon, 1980-ndatel väga harukordses gaasirünnakus üle tuhande inimese lämmatanud vulkaanilise tekkega Nyosi järv, troopilisi vihmametsi kui tõelist savanni. Kui oleks aega ja raha, võiks siin reisida tunduvalt rohkem kui vaid tuleva nädala 5 päeva.

Kolmapäeval lahkume Buéasse, mis oli Saksa Kameruni pealinnaks aastatel 1901-1919 ja peaks seni olema koduks päris mitmele eelmise sajandialguse arhitektuuripärlile. Asub linn Mount Camerooni jalamil ja võimalik on sealt ka mäe otsa matkata, aga ajapuuduse tõttu sel korral sinna ei roni ja lähme hoopiski Limbesse ookeani äärde peesitama ja looma-/botaanikaaeda kaema. Siis peesitame veel natuke, sest õige turist ei tule Aafrikast tagasi ilma päikesepõletuseta, ning kohtume Kameruni industriaal- ja majanduslikus keskuses Doualas ühe (siinoleku mõistes) kauaaegse tuttavaga. Ning järgmisel esmaspäeval juba istun lennukisse ja teisipäeva pärastlõunal maandun Eestis.

Ning lõpuks on netti üles saanud meie kunagise raadios antud intervjuu esimene pool. Leitav on ta Oku Community Radio Facebooki lehelt: https://www.facebook.com/okucommunityradio (kõige värskem postitus, kuulamiseks ei pea olema kasutaja). Blogiga aga hakkame vaikselt ühele poole saama. Järgmine blogipostitus saab tõenäoliselt olema viimane ja juba Eestis kirjutatud, sest oma mittetöötava ekraaniga sülearvutit ma reisi peal kasutada ju ei saa.

Järgmise korrani, kallid lugejad ja kallis Oku!


Head ööd, Oku!



Viimane LuuleNurk feat. reisialguse inspiratsioonituhinaga lappama läinud luuletus, mis kujunes välja hoopiski lahkumisluuletuseks:

Õhtu, joon viski-koolat,
mõtlen kojutuleku peale.
Järgmine kord näeme Poolas,
viimsed küssad korda seame.

Oku kogukonnaraadio
koduks olnud kolmeks kuuks.
Aeg naasta läänemaailma,
viimast Fufut täis on suu.

Kati-kati, Njama-njama
minu maisirooga toetab.
Lennart Meri lennujaamas
varsti jalad maha poetan.