Esimene eestlane Okus / Rändom mõtted

Esimese Kamerunis veedetud nädala - millest pool oli Yaoundés ja pool Okus - põhjal läksin juba üleolevaks ja mõtlesin blogisse tulla kekkama: „Vihmaperiood? Pigem nagu Eesti suvi!“
Veetnuna nüüd nädalakese Okus, kahetsen rängalt oma (üldiselt harvaesinevat) ennatlikkust ja palun kõikide kõrgemate jõudude käest andeks. Kui hommikud on üldjuhul kuivad, siis lõuna paiku keerab ära ilm ja iga päev saab korralikku vihma. Teemakohase luuletuse leiate postituse lõpust.

Natuke ilusaid vaateid jälle.

Külaninade intervjueerimisega oleme nüüd ühele poole jõudnud, homme hakkame tulemusi analüüsima. Samuti homme peaksime tandempartneriga end ühes raadiosaates külarahvale tutvustama ja rääkima neile, mida me järgmised 11 nädalat teeme. Nad on kindlasti väga õnnelikud, et tuleb poiss Eestist, kes jäädvustab nende elu läbi lakooniliste luuletuste.

Tuleva laupäeva ilmateade on lubav, 16 kraadi!

Raadiomaja juures.

Nädalavahetuse pesu pesemisest ei tulnud midagi välja, sest äikesetorm oli. Kügelesin elektrikatkestuses oma toas ja lootsin, et ükski puu peale ei kuku või et tulvaveed maja kaasa ei vii. See-eest sai pesu pesta esmaspäeval. Väga maalähedane ja tõsine tunne tuleb peale, kui on vaja käsitsi rapsida. Nühid ja nühid, igasuguseid ennast analüüsivaid mõtteid ja kiiduavaldusi pesumasina leiutaja suunas jõuab peast läbi käia.

Mõned teist on uurinud, et mida ma siin söön? Üldjuhul söön seda, mis kätte satub. Restoranis saab euro eest ilusti söönuks, aga valik pole suurem asi. Tundub, et põhiliseks traditsiooniroaks on neil siin Fufu, Njama-Njama ja Kati-Kati, mis seisneb siis (kronoloogilises järjestuses) mingis maisijahupudrukäntsakas, spinatitaolises rohelises kraamis ja tulel röstitud kanas. Kohalikud puuviljad on hästi odavad, aga juustu ja vorsti pole üldse siin külas saada. Vähemalt leiab Panzani makarone.

Banaanikobar maksab näiteks 15 eurosenti.

Restoranis kartulid hapukapsaga? Nagu Eesti jõulud! Telekast tuleb filipiini seep, aga Arsenali mängu külas ei võida näidata.

Hästi palju loomi on siin igal pool, vaikselt tegelevad oma asjadega ja ei lase möödakäijatel ennast häirida. Aga üldjuhul on kõik väiksed loomad, suured on vist juba maha löödud ja ära söödud.

Kõige suurem loom, keda ma näinud olen!

Asi, millega on raske harjuda, on madalad ukseavad. Juba oma siinses koduski olen mitu korda pea ära löönud või riivanud ukseläve lage(?).

Väljapääs vannitoast ei ole mõeldud loikamitele.

Vastu uuele tööpäevale!

Oota, seda ma nüüd küll siia tegema ei tulnud!

Homme saabuvad siis veel kaks vabatahtlikku Euroopast siiasamasse Okusse. Ühega neist, prantslane nimega Samuel, pean lausa voodit hakkama jagama. Läheb põnevaks!

Lõuna paiku koju jõudes ja ilm hakkab käest minema.

LuuleNurk:

Rohelised nõlvad, punane kruus,

mööda tuhiseb mäest alla

värvikal tsiklil kohalik tuus

ruttu koju, varsti kallab.

Vihma.

Tumedad näod, heledad hambad,

kõikidel autodel nelikvedu.

Kirjukarva kitsed, lambad

varjuvad, kohe algab sadu.

Vihma.

Kõrged puud, käänukad teed,

suured mäed, väiksed majad,

Rahutuks muutumas jõeveed,

juba taevast alla sajab.

Vihma.

15 kraadi ja vihm ning nii 3 kuud järjest!? / LuuleNurk

Paistab, et olen Aafrika ellu täiega sisseelanud, et neljapäev-reede hoopis laupäeva tähistab. Igal juhul tuleb tunnistada, et Eestis olles vaatasin ma vist Yaoundé ilmateadet, selmet Oku omaga tutvuda enne Kameruni lendamist. Ehk siis mul on kaks pusa ja üks vihmakas, mis on pidevalt kasutuses, ning öösiti olen sunnitud pikkade dresside ja sokkidega magama, et külm varbaid ära ei viiks. Sest pooltel päevadel on ilm umbes selline:

Kuhu ma sattunud olen?

Miljonivaade terrassilt ei mängi uduse ilmaga kõige paremini välja.

Aga muudest elamistingimustest ma teile veel ei räägi. Mitte et need hirmsad oleks, vaid nende jaoks on 3 kuud aega. Praegu räägin pigem, mida ma siis juba 5 päeva Okus teinud olen, kuid enne veel lühiülevaade Kamerunist ja miks te minu ohutuse pärast muretsema ei peaks:

Ja meie vahel on mitusada kilomeetrit džunglit.

Lühiülevaade antud, liigume tegemiste juurde. Pühapäeva lõuna paiku saabusimu Okusse ja hakkasime vaikselt sisse ennast seadma. Juba sama päeva õhtul ja terve esmaspäeva käisime end tutvustamas kohalikele ninadele, sh külavanemale (maakeeli fon), sandarmide pealikule, politsei eriharu pealikule, vastuvõtva organisatsiooni ja raadio tööjõule, kohaliku "Gentlemen's Clubi" omanikule jne.

Vastuvõttev organisatsioon.

Fonil on tagaruumis muuseum.

Õnneks või kahjuks tähendab siinmaal "Gentlemen's Club" tühipaljast baari.

Kohalik raadiomaja ja külarahva levinuim transpordivahend.

Teisipäeval sõitsime lähedalasuvasse Kumbo külla, et varuda endale pesuvahendeid, taskulampe ja muud pahna. Tagasi sai tuldud ikka Aafrikale kohaselt.

Kumbo peatänav?

Lähme koju!

Kolmapäeval hakkasime lõpuks projektiga pihta. Hommikul kell 8 oli koosolek, kus kõigepealt palvetasime ja siis alustasime päevakorras olevate teemadega. Peale minu ja mu tandempartneri on siin veel mõned kohalikud vabatahtlikud, seega tehti kõigile selgeks, milline umbes hakkab ajakava välja nägema ja mida me tegema hakkame.

Kolmapäeva pärastlõunal seega mõtlesime välja küsimustiku, mille põhjal kohalikke külaninasid intervjueerima hakata ja neljapäeval hakkasime intervjuusid läbi viima. Üldjuhul lõppesid kõik päevad mõnes kohalikus baaris:

Tavanäide kohalikust baarist.

Suht palju saab jalutada siin, sest ega pööbel ju mootorsõidukeid endale lubada saa. Kui nüüd mäest üles-alla jooksmas ka hakkaks käima, saaks korraliku treeninglaagri endale. LOL

Vahel on ilusat ilma ka, mis omakorda tähendab ilusaid vaateid.

Otseselt midagi megapõnevat pole toimunud. See vihmaperiood siin on pigem nagu kehv Eesti suvi, suht palju on vaikset tibutamist ja täispadukat väga ei leidu. Aga vahel on ka suuremaid vihmavalinguid, siis tasub endale kuiv koht leida ja Eestist võetud raamat välja võtta.

Veel natuke vaateid.

Leidsime kameeleoni teed ületamas, megaimelikult kõnnib see loom.

Püüan järgmisesse blogiposti natuke ennast ka uuesti sisse panna. Laupäeval nüüd pesen niisama pesu, käin poetuuril ja püüan endale baari leida, kust Arsenali sõprusmängu näha. Tõenäoliselt lõpeb see kodus arvuti ees interneti taganutmisega. Pühapäeval peaksime külajalgpalli minema vaatama ja ehk kuivavad riided esmaspäevaks ära.

P.S. Oku küla neljandat asemeeri kolme teise vabatahtlikuga intervjueerides nii, et ennast küsimise, lindistamise ja märgete tegemise kohustusest vabastasin, tuli jälle inspiratsioonihoog peale. Tulemuseks LuuleNurga 2. üllitis:

Kohtumisel neljanda asemeeriga,

paistab natuke tõre.

Piirame teda vabatahtlike leeriga.

Väljas sajab, on kõle.

"Kui tihti kuulate Oku raadiot?"

kõlab meie käest küsimus.

"Olen selleks liiga tähtis mees,"

vastab meer, näol tüdimus.

Pärast võtmeküsimustes volikogult võimuvõttu

käinud raadiojuhtimine puhta alla.

Külarahadest töötajatele palga maksmise tõttu

poliitilisi sõnumeid peaksime laskma valla?

Kthxbai*

* "Kthxbai" on slänglühend sõnadest "okay", "thanks" ja "bye". Ehk siis meie raadioesindajatena ei arva, et kui küla volikogu maksab enamuse raadiotöötajate palkadest, peaks raadiost kohe propagandamasin saama.

Suur tükk ajab suu lõhki / Kino

Tagasivaade Belgia elule ja ülevaade praegustest tingimustest tulevad mõnedes hilisemates postitustes, praegu on kõige tähtsam see, et olen elusalt ja tervelt (napilt) jõudnud Kameruni! Aga kõigest kronoloogilises järjekorras.

Maandusin Yaoundé ehk „The City of Seven Hills“ rahvusvahelisse lennujaama neljapäeva õhtul kl 19 paiku. Selleks kellaks oli väljas juba kottpime ja enne omaenda koordinaatori leidmist püüdsid kolm suvalist kohalikku ettekujuteldamatute tagamõtetega mind rajalt maha võtta. Kohtununa enda vastuvõtjatega ronisin nelja Okust pärit mehega Toyota RAV4 linnadžiipi, et põrutada kesklinna. Nemad ööbisid kõik kuskil sugulaste juures, mina 27€/öö keskklassi hotellis aeglase, kuid siiski (fuajees) töötava wifiga!

Ülevad meeleolud lennukis.

Meie truu suksu ja megapimp autojuht.

Pärast asjade tuppa viskamist läksime tähistama minu 25-tunnist sünnipäeva – lendasin ju ühe tunni võrra ajas tagasi – kuid pärast ühte õlut liikusime ruttu koju magama, sest kell 4 hommikul oli juba vaja minu tandempartnerile lennujaama vastu minna. Viimane aga saabus ilma kohvriteta, sest Royal Air Maroc, paistab et, kõiki oma kundesid väga kuninglikult ei teeninda.

Pärast hommikust uinakut läksime raha vahetama. Kahetsesin rängalt, et seda Euroopas paari minutiga ei teinud, sest Kamerunis on raha vahetamiseks vaja passikoopiat, millele kirjutatud vahetatav summa, nimi, päritolu, telefoninumber, amet ja kolmekordselt allkiri. Ja no siis oli veel vaja paar paberit ära täita ja oodata nendepoolse paberimajanduse taga. Aga kui lõpuks pärast ligi 45-minutilist passimist endale 162 500 franki kätte saad, on päris uhke tunne!

Vaade hotelli aknast vasakule.

Vaade hotelli aknast otse (seljaga kesklinna suunas).

Vaade hotelli aknast paremale.

Osake Yaoundé kesklinnast.

Kell 15 pidime kokku saama Kameruni peaministriga, kes on juhtumisi pärit Okust ja kogukonnaraadio suur toetaja. Paraku aga lõppes moslemitel paastumine, algas suur pidu ja muidu kristlasest - nagu 70% Kameruni rahvastikust - peaminister ei raatsinud ka siis enam tööle tulema hakata. On veel võimalus, et temaga millalgi hiljem kohtume, aga kiusu pärast peaks kaasavõetud Vana Tallinna nüüd ära jooma!

Kuna peaminister meid vastu ei võtnud, läksime baari õlut jooma. Kohalikud rääkisid, et Kamerunis elu nii käibki: mingu hästi või halvasti, alati on põhjust klaasi tõstmiseks. Vast sellise mentaliteedi pärast ongi Kamerun väga kaua olnud stabiilselt rahulik riik, vaatamata enda isegi Aafrika mõistes mitte kõige edukamale majanduslikule seisule.

Tavapärane Yaoundé liiklus.

Natuke mind ka omaksetele.

IGAL JUHUL, laupäeval tšillisime-nillisime niisama taaskordse voolukatkestuse küüsi langenud Yaoundés, sest hommikustest bussidest jäime tandempartneri pagasile järgimineku tõttu maha. Seega saime õhtul lõpuks bussi peale, millega hommikul kella 6-ks 400km eemal asuvasse Bamendasse jõudsime. Sotiga öösel džunglis sõita kohalikel augulistel asfaltteedel oli üpriski kõhedusttekitav. Seejärel käisime natuke poodlemas – jep, hommikul kell 6, sest aafriklane pole üldse nii laisk tööinimene, kui mõni arvab.

Nüüd aga läks hommik huvitavaks, sest Toyota Corolla 4WD universaali pidime ära mahtuma seitsmekesi. Juht aga pidas heaks mõtteks veel 14 betoonist sambaalust ka kaasa võtta, seega oli meie truul tööhobul isegi raskem pea kolme kilomeetri kõrgusele ronida kui meil tagaistmel kügeleda. Ning varsti saabuski olukord, kus kogu reisiseltskond tuli autost välja ja jala mäkke kõndima peksta, sest auto enam ei jaksanud.

Bamenda päikesetõusus.

7 inimest, neist 2 pool oma elu kaasa vedanuna, ja 14 betoonist sambaalust. Aafrika värk.

Pärast mõningast matkamist korjas meid peale Toyota Hilux kastikas (tõsiselt ka, neid Toyotaid on siin kui valgeid inimesi Eestis), nii et tagaistmel kügelemise asemel saime Okusse oma nelikveolise trooni kastis surfata. Ainult et ta pani meid paar küla enne Okut maha. Põrast mõningast edasimatkamist võttis mind ja minu tandempartnerit peale kohalik tsiklimees. Suht meeliülendav oli mootorratta seljas kohalikku kõrgeimat mäge vallutada ja sellega kaasnevat vaadet nautida.

Mäest üles matkates.

Ülevad meeleolud kastis.

Pärast Oku järve avastamist jõudis meile järele meie esialgne sõiduvahend, mis tegi päris kummalisi hääli. Jumal tänatud, et pärast rängemaid tõuse ja laskumisi taas lamedale maale jõudnuna, 1,8 kilomeetri kõrgusel ja kõigest paarsada meetrit elukohast autol väiksemast kraavist läbi sõites vasak tagumine ratas alt ära lendas. Enam polnud kaugele oma elu seljas tassida.

Ma tegelt mõtlesin, et võiks sellest selfieblogi teha.

Oku järv. Kohalikule tee-ehitajale polnud probleem tööpostilt lahkuda, et meile kohalikku biodiversiteeti demonstreerida.

Kui ise kino ei tee, kes siis veel?

Täna lõpuks sain enda telefonis kohaliku SIM-kaardiga 3G tööle. Aga ma asun siiski Kamerunis, mägedes, 1,8 km kõrgusel. Ja kuigi levi on siin enamus kohtades ikkagi üllatavalt hea, siis netikiirus eestlasele, kelle jaoks wifi on terve elu inimõiguseks olnud, arusaadavatel põhjustel füüsiliselt valus.

Järgmise korrani, mil kirjutan esimestest Oku muljetest! (Mis võiks olla umbes neljapäev-reede.)



P.S. Mõtlesin, et peaks midagi kasulikku tegema siis, kui kuskil jälle vaja aega surnuks lüüa. Otsustasin luuletada:

Istun äärelinna korteri ees,
hingan värsket õhku.
Kameruni Yaoundé,
sul on õige mitu tahku.

Sa oled kummaline,
väikeste eluruumidega,
punasemullaline,
plekist kuuridega.

Pidu sinus lakkamatu,
sinust palju siiski ei tea,
ikka jään su Matuks,
kuid Okusse lahkuma pean.

Minekuks valmis!

Hei!
Kiirelt ja lühidalt, 18 tundi enne Aafrikasse lendu sain lõpuks - pärast mitmeid kulutatud närvirakke ja telefonikõnesid nii Kameruni saatkonda, Eesti Välisministeeriumisse kui DHL-i klienditoesse - kätte oma Kameruni viisa ja seda sisaldava passi. Homme kell 10:30 hakkan juba lennukiga Yaoundé suunas kihutama.
Kõigest lähemalt, sealhulgas Belgia toredustest, jõuan loodetavasti Kamerunis kirjutada!

Hüvasti, Euroopa!

Et siis Kameruni

Nonii. Pühapäeval pakkisin kotid, esmaspäeval astusin lennukisse ja täna istun oma luksuslikus üksiktoas Leuveni kesklinnas. Oota, mida? Tähendab, ma olen paar päeva veel Belgias ühel sõbral külas enne neljapäeval, mis on juhtumisi minu sünnipäevaks, Aafrikasse lendamist.

Niisiis, kuidas ma üldse sattusin projekti, millega lähen kolmeks kuuks Kameruni mägedesse raadiot tegema? Kõik algas pimedal talveõhtul, kui imetledes sõbranna Triinu julgust ja otsust pooleks aastaks Mosambiiki kolida, uurisin ta käest, kuidas mina niisamuti teha saaksin. Hakkas ju ülikoolietapp minu elus läbi saama ja enne tööellu sukeldumist tahtsin veel midagi teistsugust proovida.

Muuhulgas suunas Triinu mind GLEN Eesti kodulehele, kust avastasin toreda projekti nimega "Veebisisu loomine ja kogukonna raadiosaadete edastamine". Ega kandideerimine tükki küljest võta, keelduda võib ju hiljem alati. Aga siin ma nüüd siis olen, nüüd oleks vist juba hilja soovi korral ümber otsustada?

Igal juhul koordineerib projekti Arengukoostöö Ümarlaud ja rahastab - sealhulgas maksab kinni lennupiletid kolmele Euroopas toimuvale seminarile ja sihtriiki jõudmiseks ning toetab stipendiumiga Kamerunis tekkivaid elamiskulusid - Eesti Vabariigi Välisministeerium. Kamerunis hoolitseb meie eest ka üks kohalik MTÜ, et lõpuks ilusti raadiomajja praktikale jõuaksime.

Ja "me" all pean ma silmas mind ja minu tandempartnerit, üht Saksamaalt pärit keskkonnateaduste tudengit, kellega koos me selles projektis osaleme. Oku Community Radio on raadiojaam, kus me tööle hakkame, ja raadiomaja ise peaks asuma Oku mäe küljel. Mida me reaalselt tegema hakkame, näeb siis, kui kohale jõuame.

Jõudsin Brüsselisse! (Vihma sajab, Eesti ilm)

Hello there!

Liiga kõrge Brüsseli raekoda.

Natuke veel Raekoja platsi

Pole aimugi.

Lihtsalt ilus arhitektuurinäide, sh Muusikainstrumentide Muusem

Sattusin Aafrika maskide näitusele, teemasse.

Kirikud/katedraalid olid toredad kohad, kus vähestest öötundidest ja pikkadest sammudest väsinud keha ja vaimu puhata.

Selfiemasteriga selfiet tegemas. 

Halle külatänav.

Täna lähen siis Leuvenit avastama-pildistama ja ehk jõuab veel ühe postituse teha enne heaoluühiskonnast lahkumist.

Järgmise korrani!