Paistab, et olen Aafrika ellu täiega sisseelanud, et neljapäev-reede hoopis laupäeva tähistab. Igal juhul tuleb tunnistada, et Eestis olles vaatasin ma vist Yaoundé ilmateadet, selmet Oku omaga tutvuda enne Kameruni
lendamist. Ehk siis mul on kaks pusa ja üks vihmakas, mis on pidevalt
kasutuses, ning öösiti olen sunnitud pikkade dresside ja sokkidega magama, et
külm varbaid ära ei viiks. Sest pooltel päevadel on ilm umbes selline:
Kuhu ma sattunud olen?
Miljonivaade terrassilt ei mängi uduse ilmaga kõige paremini välja.
Aga muudest
elamistingimustest ma teile veel ei räägi. Mitte et need hirmsad oleks, vaid
nende jaoks on 3 kuud aega. Praegu räägin pigem, mida ma siis juba 5 päeva Okus
teinud olen, kuid enne veel lühiülevaade Kamerunist ja miks te minu ohutuse
pärast muretsema ei peaks:
Ja meie vahel on mitusada kilomeetrit džunglit.
Lühiülevaade antud, liigume tegemiste juurde. Pühapäeva lõuna paiku saabusimu Okusse ja hakkasime vaikselt sisse ennast seadma. Juba sama päeva õhtul ja terve esmaspäeva käisime end tutvustamas kohalikele ninadele, sh külavanemale (maakeeli fon), sandarmide pealikule, politsei eriharu pealikule, vastuvõtva organisatsiooni ja raadio tööjõule, kohaliku "Gentlemen's Clubi" omanikule jne.
Vastuvõttev organisatsioon.
Fonil on tagaruumis muuseum.
Õnneks või kahjuks tähendab siinmaal "Gentlemen's Club" tühipaljast baari.
Kohalik raadiomaja ja külarahva levinuim transpordivahend.
Teisipäeval sõitsime lähedalasuvasse Kumbo külla, et varuda endale pesuvahendeid, taskulampe ja muud pahna. Tagasi sai tuldud ikka Aafrikale kohaselt.
Kumbo peatänav?
Lähme koju!
Kolmapäeval hakkasime lõpuks projektiga pihta. Hommikul kell 8 oli koosolek, kus kõigepealt palvetasime ja siis alustasime päevakorras olevate teemadega. Peale minu ja mu tandempartneri on siin veel mõned kohalikud vabatahtlikud, seega tehti kõigile selgeks, milline umbes hakkab ajakava välja nägema ja mida me tegema hakkame.
Kolmapäeva pärastlõunal seega mõtlesime välja küsimustiku, mille põhjal kohalikke külaninasid intervjueerima hakata ja neljapäeval hakkasime intervjuusid läbi viima. Üldjuhul lõppesid kõik päevad mõnes kohalikus baaris:
Tavanäide kohalikust baarist.
Suht palju saab jalutada siin, sest ega pööbel ju mootorsõidukeid endale lubada saa. Kui nüüd mäest üles-alla jooksmas ka hakkaks käima, saaks korraliku treeninglaagri endale. LOL
Vahel on ilusat ilma ka, mis omakorda tähendab ilusaid vaateid.
Otseselt midagi megapõnevat pole toimunud. See vihmaperiood siin on pigem nagu kehv Eesti suvi, suht palju on vaikset tibutamist ja täispadukat väga ei leidu. Aga vahel on ka suuremaid vihmavalinguid, siis tasub endale kuiv koht leida ja Eestist võetud raamat välja võtta.
Veel natuke vaateid.
Leidsime kameeleoni teed ületamas, megaimelikult kõnnib see loom.
Püüan järgmisesse blogiposti natuke ennast ka uuesti sisse panna. Laupäeval nüüd pesen niisama pesu, käin poetuuril ja püüan endale baari leida, kust Arsenali sõprusmängu näha. Tõenäoliselt lõpeb see kodus arvuti ees interneti taganutmisega. Pühapäeval peaksime külajalgpalli minema vaatama ja ehk kuivavad riided esmaspäevaks ära.
P.S. Oku küla neljandat asemeeri kolme teise vabatahtlikuga intervjueerides nii, et ennast küsimise, lindistamise ja märgete tegemise kohustusest vabastasin, tuli jälle inspiratsioonihoog peale. Tulemuseks LuuleNurga 2. üllitis:
Kohtumisel neljanda asemeeriga,
paistab natuke tõre.
Piirame teda vabatahtlike leeriga.
Väljas sajab, on kõle.
"Kui tihti kuulate Oku raadiot?"
kõlab meie käest küsimus.
"Olen selleks liiga tähtis mees,"
vastab meer, näol tüdimus.
Pärast võtmeküsimustes
volikogult võimuvõttu
käinud raadiojuhtimine
puhta alla.
Külarahadest töötajatele
palga maksmise tõttu
poliitilisi sõnumeid
peaksime laskma valla?
Kthxbai*
* "Kthxbai" on slänglühend sõnadest "okay", "thanks" ja "bye". Ehk siis meie raadioesindajatena ei arva, et kui küla volikogu maksab enamuse raadiotöötajate palkadest, peaks raadiost kohe propagandamasin saama.
No comments:
Post a Comment