Suur tükk ajab suu lõhki / Kino

Tagasivaade Belgia elule ja ülevaade praegustest tingimustest tulevad mõnedes hilisemates postitustes, praegu on kõige tähtsam see, et olen elusalt ja tervelt (napilt) jõudnud Kameruni! Aga kõigest kronoloogilises järjekorras.

Maandusin Yaoundé ehk „The City of Seven Hills“ rahvusvahelisse lennujaama neljapäeva õhtul kl 19 paiku. Selleks kellaks oli väljas juba kottpime ja enne omaenda koordinaatori leidmist püüdsid kolm suvalist kohalikku ettekujuteldamatute tagamõtetega mind rajalt maha võtta. Kohtununa enda vastuvõtjatega ronisin nelja Okust pärit mehega Toyota RAV4 linnadžiipi, et põrutada kesklinna. Nemad ööbisid kõik kuskil sugulaste juures, mina 27€/öö keskklassi hotellis aeglase, kuid siiski (fuajees) töötava wifiga!

Ülevad meeleolud lennukis.

Meie truu suksu ja megapimp autojuht.

Pärast asjade tuppa viskamist läksime tähistama minu 25-tunnist sünnipäeva – lendasin ju ühe tunni võrra ajas tagasi – kuid pärast ühte õlut liikusime ruttu koju magama, sest kell 4 hommikul oli juba vaja minu tandempartnerile lennujaama vastu minna. Viimane aga saabus ilma kohvriteta, sest Royal Air Maroc, paistab et, kõiki oma kundesid väga kuninglikult ei teeninda.

Pärast hommikust uinakut läksime raha vahetama. Kahetsesin rängalt, et seda Euroopas paari minutiga ei teinud, sest Kamerunis on raha vahetamiseks vaja passikoopiat, millele kirjutatud vahetatav summa, nimi, päritolu, telefoninumber, amet ja kolmekordselt allkiri. Ja no siis oli veel vaja paar paberit ära täita ja oodata nendepoolse paberimajanduse taga. Aga kui lõpuks pärast ligi 45-minutilist passimist endale 162 500 franki kätte saad, on päris uhke tunne!

Vaade hotelli aknast vasakule.

Vaade hotelli aknast otse (seljaga kesklinna suunas).

Vaade hotelli aknast paremale.

Osake Yaoundé kesklinnast.

Kell 15 pidime kokku saama Kameruni peaministriga, kes on juhtumisi pärit Okust ja kogukonnaraadio suur toetaja. Paraku aga lõppes moslemitel paastumine, algas suur pidu ja muidu kristlasest - nagu 70% Kameruni rahvastikust - peaminister ei raatsinud ka siis enam tööle tulema hakata. On veel võimalus, et temaga millalgi hiljem kohtume, aga kiusu pärast peaks kaasavõetud Vana Tallinna nüüd ära jooma!

Kuna peaminister meid vastu ei võtnud, läksime baari õlut jooma. Kohalikud rääkisid, et Kamerunis elu nii käibki: mingu hästi või halvasti, alati on põhjust klaasi tõstmiseks. Vast sellise mentaliteedi pärast ongi Kamerun väga kaua olnud stabiilselt rahulik riik, vaatamata enda isegi Aafrika mõistes mitte kõige edukamale majanduslikule seisule.

Tavapärane Yaoundé liiklus.

Natuke mind ka omaksetele.

IGAL JUHUL, laupäeval tšillisime-nillisime niisama taaskordse voolukatkestuse küüsi langenud Yaoundés, sest hommikustest bussidest jäime tandempartneri pagasile järgimineku tõttu maha. Seega saime õhtul lõpuks bussi peale, millega hommikul kella 6-ks 400km eemal asuvasse Bamendasse jõudsime. Sotiga öösel džunglis sõita kohalikel augulistel asfaltteedel oli üpriski kõhedusttekitav. Seejärel käisime natuke poodlemas – jep, hommikul kell 6, sest aafriklane pole üldse nii laisk tööinimene, kui mõni arvab.

Nüüd aga läks hommik huvitavaks, sest Toyota Corolla 4WD universaali pidime ära mahtuma seitsmekesi. Juht aga pidas heaks mõtteks veel 14 betoonist sambaalust ka kaasa võtta, seega oli meie truul tööhobul isegi raskem pea kolme kilomeetri kõrgusele ronida kui meil tagaistmel kügeleda. Ning varsti saabuski olukord, kus kogu reisiseltskond tuli autost välja ja jala mäkke kõndima peksta, sest auto enam ei jaksanud.

Bamenda päikesetõusus.

7 inimest, neist 2 pool oma elu kaasa vedanuna, ja 14 betoonist sambaalust. Aafrika värk.

Pärast mõningast matkamist korjas meid peale Toyota Hilux kastikas (tõsiselt ka, neid Toyotaid on siin kui valgeid inimesi Eestis), nii et tagaistmel kügelemise asemel saime Okusse oma nelikveolise trooni kastis surfata. Ainult et ta pani meid paar küla enne Okut maha. Põrast mõningast edasimatkamist võttis mind ja minu tandempartnerit peale kohalik tsiklimees. Suht meeliülendav oli mootorratta seljas kohalikku kõrgeimat mäge vallutada ja sellega kaasnevat vaadet nautida.

Mäest üles matkates.

Ülevad meeleolud kastis.

Pärast Oku järve avastamist jõudis meile järele meie esialgne sõiduvahend, mis tegi päris kummalisi hääli. Jumal tänatud, et pärast rängemaid tõuse ja laskumisi taas lamedale maale jõudnuna, 1,8 kilomeetri kõrgusel ja kõigest paarsada meetrit elukohast autol väiksemast kraavist läbi sõites vasak tagumine ratas alt ära lendas. Enam polnud kaugele oma elu seljas tassida.

Ma tegelt mõtlesin, et võiks sellest selfieblogi teha.

Oku järv. Kohalikule tee-ehitajale polnud probleem tööpostilt lahkuda, et meile kohalikku biodiversiteeti demonstreerida.

Kui ise kino ei tee, kes siis veel?

Täna lõpuks sain enda telefonis kohaliku SIM-kaardiga 3G tööle. Aga ma asun siiski Kamerunis, mägedes, 1,8 km kõrgusel. Ja kuigi levi on siin enamus kohtades ikkagi üllatavalt hea, siis netikiirus eestlasele, kelle jaoks wifi on terve elu inimõiguseks olnud, arusaadavatel põhjustel füüsiliselt valus.

Järgmise korrani, mil kirjutan esimestest Oku muljetest! (Mis võiks olla umbes neljapäev-reede.)



P.S. Mõtlesin, et peaks midagi kasulikku tegema siis, kui kuskil jälle vaja aega surnuks lüüa. Otsustasin luuletada:

Istun äärelinna korteri ees,
hingan värsket õhku.
Kameruni Yaoundé,
sul on õige mitu tahku.

Sa oled kummaline,
väikeste eluruumidega,
punasemullaline,
plekist kuuridega.

Pidu sinus lakkamatu,
sinust palju siiski ei tea,
ikka jään su Matuks,
kuid Okusse lahkuma pean.