Esimene eestlane Okus / Rändom mõtted

Esimese Kamerunis veedetud nädala - millest pool oli Yaoundés ja pool Okus - põhjal läksin juba üleolevaks ja mõtlesin blogisse tulla kekkama: „Vihmaperiood? Pigem nagu Eesti suvi!“
Veetnuna nüüd nädalakese Okus, kahetsen rängalt oma (üldiselt harvaesinevat) ennatlikkust ja palun kõikide kõrgemate jõudude käest andeks. Kui hommikud on üldjuhul kuivad, siis lõuna paiku keerab ära ilm ja iga päev saab korralikku vihma. Teemakohase luuletuse leiate postituse lõpust.

Natuke ilusaid vaateid jälle.

Külaninade intervjueerimisega oleme nüüd ühele poole jõudnud, homme hakkame tulemusi analüüsima. Samuti homme peaksime tandempartneriga end ühes raadiosaates külarahvale tutvustama ja rääkima neile, mida me järgmised 11 nädalat teeme. Nad on kindlasti väga õnnelikud, et tuleb poiss Eestist, kes jäädvustab nende elu läbi lakooniliste luuletuste.

Tuleva laupäeva ilmateade on lubav, 16 kraadi!

Raadiomaja juures.

Nädalavahetuse pesu pesemisest ei tulnud midagi välja, sest äikesetorm oli. Kügelesin elektrikatkestuses oma toas ja lootsin, et ükski puu peale ei kuku või et tulvaveed maja kaasa ei vii. See-eest sai pesu pesta esmaspäeval. Väga maalähedane ja tõsine tunne tuleb peale, kui on vaja käsitsi rapsida. Nühid ja nühid, igasuguseid ennast analüüsivaid mõtteid ja kiiduavaldusi pesumasina leiutaja suunas jõuab peast läbi käia.

Mõned teist on uurinud, et mida ma siin söön? Üldjuhul söön seda, mis kätte satub. Restoranis saab euro eest ilusti söönuks, aga valik pole suurem asi. Tundub, et põhiliseks traditsiooniroaks on neil siin Fufu, Njama-Njama ja Kati-Kati, mis seisneb siis (kronoloogilises järjestuses) mingis maisijahupudrukäntsakas, spinatitaolises rohelises kraamis ja tulel röstitud kanas. Kohalikud puuviljad on hästi odavad, aga juustu ja vorsti pole üldse siin külas saada. Vähemalt leiab Panzani makarone.

Banaanikobar maksab näiteks 15 eurosenti.

Restoranis kartulid hapukapsaga? Nagu Eesti jõulud! Telekast tuleb filipiini seep, aga Arsenali mängu külas ei võida näidata.

Hästi palju loomi on siin igal pool, vaikselt tegelevad oma asjadega ja ei lase möödakäijatel ennast häirida. Aga üldjuhul on kõik väiksed loomad, suured on vist juba maha löödud ja ära söödud.

Kõige suurem loom, keda ma näinud olen!

Asi, millega on raske harjuda, on madalad ukseavad. Juba oma siinses koduski olen mitu korda pea ära löönud või riivanud ukseläve lage(?).

Väljapääs vannitoast ei ole mõeldud loikamitele.

Vastu uuele tööpäevale!

Oota, seda ma nüüd küll siia tegema ei tulnud!

Homme saabuvad siis veel kaks vabatahtlikku Euroopast siiasamasse Okusse. Ühega neist, prantslane nimega Samuel, pean lausa voodit hakkama jagama. Läheb põnevaks!

Lõuna paiku koju jõudes ja ilm hakkab käest minema.

LuuleNurk:

Rohelised nõlvad, punane kruus,

mööda tuhiseb mäest alla

värvikal tsiklil kohalik tuus

ruttu koju, varsti kallab.

Vihma.

Tumedad näod, heledad hambad,

kõikidel autodel nelikvedu.

Kirjukarva kitsed, lambad

varjuvad, kohe algab sadu.

Vihma.

Kõrged puud, käänukad teed,

suured mäed, väiksed majad,

Rahutuks muutumas jõeveed,

juba taevast alla sajab.

Vihma.