Minu blogipostitused ongi vaid viimase poole nädala kokkuvõte, suvalised tähelepanekud kohalikust elust ja teemakohane luuletus.

Neljapäeval, ühepäevase hilinemisega saabusid Okusse veel kaks vabatahtlikku. Kui meil oli mõnevõrra seiklusrohke saabumine, siis nemad tulid lähimast linnast kohaliku mikroliinibussiga, millel oli paraku vaid kaherattavedu. Pärast terve nädala kestnud vihmavalinguid olid teed aga nii pehmed, et esimese karmima tõusu peal kamandati kõik matsid bussist välja ja tagant hoogu juurde lükkama. Lõpuks jõudsid nad pärast kaks korda pikemaks veninud reisi siia täielike sopakollidena.

Sellega seoses sain endale nüüd prantsuse mehest toanaabri, kellega voodit jagan. Nüüd kui kaks keha tuba soojaks hingasid, ei ärganudki enam varahommikul külma peale üles, aga eks päikesetõus ja varajased kohalikud teevad ikkagi oma töö. Õnneks prantslane magab isikliku magamiskotiga, seega midagi tõsist tema poolt öösel kartma ei pea.

Uued vabatahtlikud ja kohalik.

Uued vabatahtlikud ja kohalik 2.

Prantslasest hurmuriga,

Küll aga peab öösel kartma kõiki neid loomi, keda siin peetakse, lisaks zombie’dele ja muudele kollidele. Keegi kunagi püüdis mulle selgeks teha, et kui ma raamatuid ei loe, siis kujutlusvõime ei arene. Kottpimeduses taskulambiga õues pissil käies, sest toavetsus jääb vesi tobedalt tilkuma, pole kujutlusvõimest ja arvukatest potentsiaalsetest viisidest endale õnnetu ots leida, puudust tulnud.

Toitasjad kaubanduskeskus?

Natuke rõduvaadet jälle.

Homie.

Aga ma muidu ikka oskan valida endale kohti, kuhu elama minna. Kõigepealt läksin pooleks aastaks Saksamaale Ulmi, mis on umbes maailma kõige udusem ja pilvisem paik enda omapärase geograafilise asukoha tõttu. Nüüd elan kohas, kus internett tulevat üle 2G ja iga päev ladistab vihma. Tegelikult on lootust, et kuiva hooaja lähenedes oktoobris natuke selgeid päevi ka on saada. Eilse seisuga igal juhul olin 3 korda näinud taevas mõnda tähte.

Hommik Ulmis.

Pärastlõuna Okus.

Tegelt kavatsesin ma laupäeval uue blogiposti kirjutada, aga kuna laupäeval tabas meid pühapäeva õhtuni kestnud elektrikatkestus jäin oma postitusega kaks päeva hiljaks. Igal juhul sai vahepeal kohaliku sõbra grillputkas maiustamas käidud ja lähedal asuvas baaris ka natsa aega veedetud. Pühapäeval sattusin aga uute religioonist õnnistatute ristimisele peale.

Lihaaa...

Kõige omapärasem vets, mida Kamerunis näinud olen, lähedalasuvas baaris.

  

Ristime lauluga jõe ääres.

Ja traditsiooniks kujunenud LuuleNurga järgmine osa:

Juust, vorstid, või, kotletid –
külapoes neid ei müüdud.
Teili-Triinu söetabletid –
paaril korral juba söödud.

Avokaado-soola segu
saia peale panna tuleb,
lisaks kaasa mangomehu,
et saaks päevaks sappa sule.

Süsivesikuterohke
on see söögilauake.
Ettevaatust! Muidu tihkeks
saab kõhupaunake.