Lost

Nii, meil läks nüüd veits kiireks. Terve nädal hommikul kaheksast õhtul viieni workshopid. Okei, enamuse ajast saan ma muude asjadega tegeleda – nagu näiteks teile blogi kirjutada, hehe –, aga ma pean ikkagi pea terve see aeg ise füüsiliselt kohal olema. Ja see tähendab iga hommik kell 7 ärkamist ja õigeks ajaks kohale kiirustamist. No kurja, nagu Eestis oleks juba!

Tähendab, eelnev lõik oli see, mis ma teile teisipäeval kirja panin, aga ruttu võivad asjad siin maailmas muutuda. Tegelt, kuna Anna käis kolmapäeval teiste vabatahtlikega koos metsas müttamas, koopaid ja koski vaatamas, lõi minusse sisse kadeduseuss, nii et täna, neljapäeval liitusin ka nende seltskonnaga. Metsas müttamine on meie ökoturismi projektiga tegelevate kahe teise vabatahtliku tööülesandeks, seega oli meid saatmas ka umbes kuuepealine kaaskond kohalikest, kellest paar giidi pajatasid meile legende sakslaste ammustest koloniseerimispüüdlustest jpm.

Meie truu suksu, 7 matsi sisse ja kolm tükki kasti.

Sisenemas džunglisse.

Veereservuaar ja kohaliku kraanivee alguspunkt.

Ausalt öeldes oli suhteliselt sürreaalne sumbata džunglis, esimene mees matšeetega teed rajamas, ise peenikesi põõsaoksi kõrvale lükates ja väätide taha koperdamist vältides, ning täiesti suvalisel hetkel suvalises kohas avastada inimtegevuse jälgi. Nagu oleks sinna teleseriaali sattunud, kus Austraalia lennuk troopilisel saarel alla kukkus, jääkarud ringi jooksid ja keset metsa miski müstiline luuk oli.

Kohaliku puidumeistri töökoda, toa keskel põleb tavaliselt lõke, mille abil maske, taburette jms mustaks suitsutada.

Vahepeal olen jälle natuke mõtlemisega tegelenud: mineviku katsumusi ja eksimusi pole mõtet kahetseda, sest tänu neile oled sa täna just selline inimene nagu sa oled. Paraku sain aru, et mõned minu eluvalikud on siiski olnud omajagu valed, näiteks toetada Itaaliat 2006. aasta jalgpalli MM-i finaalis Prantsusmaa asemel.

Aga nüüd saabub lõpuks kätte see ajalooline hetk, kus ma teile muu sisu vähesuse tõttu oma korterit võin tutvustada. Kohalikus mõistes on tegu suhteliselt lux kohaga ja ega ausalt öeldes väga kurta ei oska. Natuke rõske on ainult, küttesüsteemi mitte ühelgi kujul ei eksisteeri, seega hommikuti saab tihti endale külmi õrnalt niiskeid riideid selga tõmmata. Koduloomadeks on paar ohutut ämblikku ja Miki Hiir.

Bokot selle infograafiku peal pole.

Lähenemine compoundile.

Terav silm näeb püsiva kaunistusena lisatud Eesti lipu ära.

Elutuba; seinal on pooleteisemeetrikõrgune Aafrika kaart; #KõikAafrikaRiigidPeas.

Köök, vasakul kaadrist väljas on portatiivne gaasipliit.

  

Magamistuba on sisuliselt lihtsalt voodi, rohkemat polegi vaja.

Kui toiduained hakkavad otsa saama, aga leidub veel riisi, banaane ja šokolaadikreemi.

Rõduvaade, tõenäoliselt juba mõnel korral blogis esinenud, aga ega küll küllale liiga tee.

Homme siis enne 5-te äratus, et 5:30-st bussijaamas Bamendasse sõiduks valmis olla. Muuhulgas kohtume seal nende kahe vabatahtlikuga, kes meil vahepeal külas käisid, näeme loodetavasti esimest korda reaalselt töötavas otsepildis Arsenali mängu ja parandame minu sülearvuti ekraanilambi ära.

Umbes 15-päevane habemepoisike. Ja neid habemepilte saate te tõenäoliselt veel, sest terve elu vähemalt iga kolme päeva tagant habet ajanuna on praegune olukord minu jaoks suhteliselt big deal.

Head ööd.

LuuleNurk:

Kiiret netti pole vaja,
elutempo küllalt chill.
Ristmikul, kus politseimaja,
sõber Innocent, käimas grill.

Sada franki lihavarras,
seitse sotti õlle eest.
Putka ees hea maitsta
laseb õige mitu meest.

Mööda kõnnib pähklimüüja,
pakub maitsvaid krõbedaid.
Naised kodus teevad süüa,
puhastamas põrandaid.