Kõige ilusam ilm seni / Neljakesi mootorratta peal

Nohei! Viimase poole nädala kokkuvõte taaskord:

Vähe sellest, et minu toanaabriks olnud Prantsuse poiss minu suunas ühtegi lähenemiskatset ei teinud, tekkis tal kange isu oma tandempartneriga – selline justkui mõnest Saksa muinasjutust välja astunud siresäärsem neiu – kokku kolida. Seega elan nüüdsest enda tandempartneriga. Postitus minu elamistingimuste kohta tuleb kunagi tulevikus, hoian teid veel natuke lõa otsas.

Aga muidu paistab, et uued vabatahtlikud tõid vähe ilusama ilma. Pärast mitmepäevast tilpnemist kuivasid mu riided lõpuks ühe päikesepaistelisema hommikuga kenasti ära. Teemakohase luuletuse leiab nagu tavaliselt postituse lõpust.

Pühapäeval käisime matkamas muidu. 

Rõõmsad matkalised.

Rõõmsad matkalised vol 2.

Vaade.

Päris kohaliku 3km kõrguse mäe otsa ei roninud, sest pidime siinse jalgpallivõistluse poolfinaali minema vaatama – mis meie puhul kohale jõudnud vihma tõttu ikkagi ära jäi –, kuid omajagu mäkke/džunglisse sai ronitud.

Džungel.

Õnneks enamus teerada päris selline polnud.

Tagasiteel.

Üks õhtu tegin süüa ja mõtlesin natuke eksperimenteerida. Kuna musta pipart saada pole, ostsin piprakaunu ja panin terve kauna spageti-munaroa sisse. Ma ei tea, kui kanged on Eestis saadaolevad piprakaunad, aga mul hakkas juba pisikese pipraampsu peale kaunis ebamugav. Kuna nälg oli suur, siis sai kaunatükid ülejäänud toidust välja surgitud ja ikkagi söödud, vaatamata lõpmatult jooksvale ninale ja põletavale „sensatsioonile“ sõõrmetes.

Ja kuigi minu piprakogemus mu seedimist absoluutselt ei mõjutanud, ei lõppenud tagajärjed ninaliste tundmustega. Paar tundi hiljem hambaid pesema minnes ning silmi väsimusest ja kuivusest kõvasti kinni pigistades, et neid natuke niisutada, avastasin, et ka minu pisaravedelik võrdlemisi vürtsikas veel on. Järgmised 3 minutit ma igal juhul oma silmi avada ei saanud, sest mõni aeg tagasi ninas lõppenud põletav „sensatsioon“ oli nüüdseks jõudnud silmamunadele.

Ja kuna sellest veel õigeks õppetunniks vähe on, siis järgmise päeva matkal tundsin, kuidas pipar on lõpuks leidnud tee minu keha perifeersetesse osadesse, s.t kõrvetavat „sensatsiooni“ minu sõrmeotstes. See vähemalt polnud tingimata valus, natuke käte edasi-tagasi lehvitamist või vee all kastmist ja juba saabus ajutine aga vähemalt mingigi leevendus.

Kui kõik eelnev välja arvata, oli päris hea toit.

Matkasime me muidu kõrvalkülla nimega Nguuinkeil II.

WRC-uga oleks päris mõnus siin.

Rõõmsad matkalised vol 3.

Kõrvalkülla matkasime, et sealsete inimeste käest uurida, mis nad Oku Community Radiost arvavad. Tagasi tulles jäime paduka kätte ja jooksime suvalise maja juurde varju. Seal kutsuti meid Aafrikale kohaselt kohe tuppa ja pisteti justvalminud toore banaani-küpse oa pajaroog kätte. Pärast vihma möödumist, kõhu täissaamist ja salaja kohaliku viiesajase lauale pistmist, jätkasime teekonda koju.

Kohalike stiilinäide mobiiltelefonide osas.

Suhkruroo valgele inimesele ettevalmistamine, sest õrnad hambad pole harjunud kõva koorega.

Ja ongi postitus otsa saamas.

Hoopiski järgmisel korral räägin teile kõige ilusamast ilmast ja neljakesi mootorratta seljas sõitmisest!

Jou.

LuuleNurk:

Kallis Päike,

Tore, et liituda aega leidsid,

pole sind näinud ammu.
Kus küll terve aeg end peitsid?
Säramiseks nüüd ehk rammu.

Kõle, külm on sinuta,
riided mitu päeva kuivavad.
Laiaks end nüüd siruta,
enne kui pilved siia loivavad.

Meil kujunenud armulugu,
su kohalolekul mul läigib lakk.
Kuid põhjast lähenemas udu.
Tõsiselt? Jälle? Fakk.