214 tundi voolukatkestuse küüsis

Tervitused vahepeal natuke ilusama ilmaga kuid pika elektrikatkestusega õnnistatud Okust! Nimelt olevat kunagise metsatulekahju käes kannatada saanud üks elektrit siia toovatest postidest ja nüüd kukkus see lõpuks ümber. Ja kahjuks pole see karvavõrdki üllatav. Nagu ka hiljuti kingitud Uhhuduuri Aafrikareisi raamatust lugesin, siis paraku aafriklased eriti ei tunne sellist mõistet nagu hooldus. Nende jaoks asi kas töötab või ei tööta. Kui ei tööta, on seda muidugi vaja parandada, aga ühtegi pingutust selle nimel, et seade algusest peale paremini ja kauem töötaks, ei tehta.

Tulemuseks siis üle mitme aasta kõige pikem elektrikatkestus, mis algas ühel ilusal reede pärastlõunal ja lõppes alles järgneva nädala pühapäeval. Suht Kaevur-Mati tunne oli iga õhtu taskulambiga toas ringi kohmitseda, et kasvõi voodiase üles leida. Aga ega midagi muud üle ei jäänud, kui mobiil säästurežiimi panna ja iga kahe päeva tagant otsida mõnda generaatoriga asutust, kus oleks vaba pistikupesa. Teemakohase luuletuse leiab postituse lõpust.

Minu + 23 teist mitte eriti mobiilset telefoni.

Aga jutt jäi eelmine kord pooleli neljakesi mootorrattaga sõitmisest. See oli vajalik seetõttu, et käisime ümbritsevates külades inimesi intervjueerimas/küsimustikke jagamas, kuidas nad suhtuvad meie raadiojaama ja kui tihti nad seda kuulavad. Ega selline neljakesi kiivriteta sõit eriti tervislik pole, aga see ongi nende kultuur. Nad on niimoodi üles kasvanud ja oskavad sellega ja teiste liiklejatega arvestada, kuigi see pealevaadates nii ei paista.

Mõnna, kui tuul sasib juukseid ja erinevalt Eestist ükski putukas hammaste vahele ei jää.

Väga suur osa Aafrikast ühte pilti kokkuvõetuna: religioon, lapsed, mullased spordiväljakud ja ilus loodus.

Vaade.

Rõõmsad intervjueerijad.

Vaade.

Vaade.

Vaade?

Vaade.

Reedel, 7. augustil algas voolukatkestus. Kõigest paar tundi enne selle algust, käisime community hallis koolilastele rääkimas meediast, selle võludest ja võimalustest. Mõnevõrra keerukas oli 180 inimesega läbi viia grupitööd ja diskussiooni, aga pole miskit ületamatut siin ilmas.

Kohalik suurim saal.

Vaikselt hakkab mälu juba alt vedama, mis vahepeal tehtud sai, aga laupäeva õhtul igal juhul olime kohalikel filmivõtetetel ühes generaatori jõul töötavas ööklubis üllatus-üllatus filmimas klubistseeni. Saime end igaveseks kirjutada Aafrika filmiajaloosse ja enne äratulekut peaksime ka koopia valmivast meistriteosest saama. Pühapäeval igal juhul oli suht nüri ilma elektrita eelmise päeva tervisekadusid taastada.

Filmivõtted.

Nädala alguses tegime jälle vaikselt intervjueerijatööd ja käisime turul, kui meieni jõudis uudis, et Oku endine meer on meie maisest ilmast lahkunud ja nüüd tuleb tema surma 3 päeva tähistada. Võinoh, pigem tähistati tema elatud elu, mitte surma, aga kõigest sellest – kaasaarvatud hulludest maskidega elukatest ja meile kingitud elavast kukest – räägin järgmises postituses, kus leiate ühtlasi minu esimese kuu vahekokkuvõtte ja tähelepanekud.

Tõelises Aafrika köögis tehakse keset tuba lõkke peal süüa. Hellad eurooplase silmad ja aknaklaasid sellesse väga hästi ei suhtu.

Kohalikke puidumeistreid intervjueerimas. Taamal heledast puidust maskide tumedaks suitsutamine.

Neljapäeva õhtul saabusid meile külla samuti GLEN projektiga Kameruni tulnud, nimelt 3h kaugusel olevas Bamenda linnas elavad kaks sakslast. Seega sai meie toredast nelikust juba kuusik ja ega siin riigis naljalt kuusikuid ei leia, ainult eukalüpti- ja mingeid kohalikke puid. Ka meie uued külalised said matusetalitusest osa ning selles polnud eriti midagi kummalist, kui laupäeval hakkasime juba 10:30 hommikul veini jooma ja seejärel praegune meer kogu külarahval enda kodus kõhu täis söötis.

Pühapäeval, pärast kolmepäevast tähistamist, matkasime aga Lääne-Aafrika ja ühtlasi Kameruni kõrguselt teise tipu, Mount Oku otsa. Nibin-nabin üle kolme kilomeetri, ilm oli tuksis ja nii me seal oma pilves maha istusime, et täiesti vaatetu piknik pidada. Eks tuleb vast mõnel ilusama ilmaga päeval uuesti mäe poole vaatama hakata, kuigi enam väga üles ei tiku. Kolm tundi rasket ja libedat teerada üles, kaks tundi veelgi libedamat teerada alla ja vahepeal veel kahe jõe ületamine/läbimine (olenevalt kui kõrge on veetase ja hüppevõime). Igal juhul sai korralikult poriseks ja minu lõppsaldoks oli kõigest kaks kukkumist.

Aga maastik ja vegetatsioon oli täiesti maaliline. Ning udu/pilv tegelikult tegi kogu selle liikumise veelgi müstilisemaks. Algas nagu tavaline siinne džungel, mingil hetkel avastasid ennast kuskilt Norra metsast kitsede ja lammaste keskelt, seejärel olid Iirimaa nõmmedel, siis liikusid üle täiesti ennenägematute taimede ja nendel lesivate päevakoerade ning enne kodu jõudsid veel Aasia bambusemetsadesse väikese tuuri teha. Paraku aga polnud ma selleks päevaks suutnud oma telefonile särtsu leida ja seega võin teiega jagada vaid ühe külalise kaameraga tehtud pilte, kui need kunagi talt Bamendas kätte saan.

(Pildid pean ma Bamendas kätte saama sellepärast et üle interneti piltide saatmine ei tule siin paraku kõne alla. Siis kui Eestisse tagasi tulen kümblen kiires internetis, saadan kõigile pilte ja tõmban kogu oma elu pilve!)

Külaliste King David hotelli ees poliitilisi sõnumeid edastamas.

Väike vein hommikul kerre, läheb päev libedamalt. 

Meeri kodust leitud väga huvitava sisuga plakat, kus infokommunikatsioonitehnoloogia alla kuuluvat ka tavaline külmkapp. 

Pühendusega vennale.

Pühapäeval matkalt tagasijõudnuna tabas meid väga meeldiv üllatus, et umbes-täpselt 9 ööpäeva kestnud elektrikatkestus on lõpuks läbi. Matk aga tõmbas meid samuti läbi, seega minu lubadus kiiremas korras teile midagi kirjutada luhtus. Esmaspäeva õhtul polnud taas elektrit. Ja teisipäeval (s.t eile) kutsus praegune meer meid pärast temaga kohtumist baari, millest kujunes öösel kaheni (Eesti ajavööndis aga ühtlasi ka Eesti mõistes umbes neljani) kestnud klubipidu.

Ja nüüd ma istun omaette toas ja ootan, et halvad tingimused üle läheks, nii õues kui minu sees.

Järgmise korrani!

LuuleNurk:

Kohalikus pangahoones
telefoni laadimas,
ülejäänud kaaskond
kõrvalbaaris kaanimas.

Kakskendneli nutiseadet
seinast voolu ahmimas,
kohalikud kontoris
rahadega sahmimas.

Lamab pruunil kummutil
ka minu truu Nokia,
valmistudes pildistama
toetab tublit blogijat.

Voolukatkestused tihti
elu ebamugavdamas,
sõpradeta pikalt olla –
natukene kurb, jama.

Juba hakkab saama täis
minu must kaaslane,
järgmine kord elektrivoolu
millal saab, vaatab veel.