Aafrika maks / Esimese kuu kokkuvõte

Tundub, et Uhhuduurlaste mainitud "Aafrika maks" tahab ka minu elu võimalikult kibedaks teha:

1. Siinoleku viiendal päeval lõpetas töötamise minu parem kõrvaklapp. Kaks nädalat hiljem läks manalateele ka tema paarimees.
2. Nädalake tagasi otsustas minu telefoni käivitusnupp oma töökohustustest loobuda ning
3. Täna, kui olin just tulemas uut blogiposti kirjutama, suri ära minu sülearvuti ekraanivalgustus.

Aafrika nagu vägisi tahaks, et ma siit halb maik suus Euroopasse naaseks. Kõrvaklappe saan tandempartnerilt laenata, telefoni saan väiksemate ebamugavustega jätkuvalt kasutada vaid tänu Nokia ning Windows Phone platvormi arendajate loovusele, kuid kui ma läpparile parandajat ei leia, on oht, et minu Kameruni blogi jääb edaspidi suhteliselt lakooniliseks ja pildituks. Teemakohast luuletust seekord postituse lõpust ei leia, sest kui midagi ilusat pole öelda, ei tasu üldse suud lahti teha.

Aga ma püüan oma telefoniga siis teile mingi kokkuvõtte kirja panna oma esimese siin veedetud kuu tähelepanekutest:

<Vaadake mõne aja pärast uuesti, ma olen praegu ikkagi liiga närvis oma seadmete saatuse üle, et midagi ratsionaalset kirja panna.>

Update 1: Dramaatiline Mattias on dramaatiline. Püüdsin tegelikult eile õhtul postituse lõpuni kirjutada, aga interneti- ja/või telefoniprobleemide tõttu jäi see sooritamata. Täna hommikul on elektrikatkestus, seega eks näis, millal lõpuni jõuame. Siin igal juhul paistab päike ja elu on chill-lill.

Update 2: Nii, nüüd leidsin endale koha universumis, saan blogi taas uuendada. Räägime enne möödunud nädala tegemistest ja seejärel teeme mingi kokkuvõtte. Ja ma jätan esialgse postituse ajaloolise täpsuse nimel ümber tegemata.

Niisiis, endine meer Fai Ndishangong Thaddeus Tata oli vaja mulda sängitada. Mõistetavalt oli tegu suursündmusega ja nii sain ma oma esimese Oku liiklusummiku ära nähtud!

Terve küla autopark ühel pildil.

Lahkunuga näost näkku hüvasti jätta oli võimalik kohalikus community hallis, sealsamas, kus eelneval nädalal sai lastele meediast käidud rääkimas. Kuna seal midagi palju näha polnud, liikusime oma seltskonnaga lahkunu compoundi, mis tähendab tema elamut, kõrvalhooneid jms. Seal oli suur grupp inimesi juba ees ootamas, aafrika trumme tagumas ja ringis muusika rütmis kaasaõõtsumas.

Ühel hetkel jõudis ka kirst vihmasajust märgades pintsakuis meeste poolt kantuna kohale. Ja siis läks kogu põrgu lahti. Vähemalt tunne oli küll selline, et allilma väravad avati, sest vaikselt aga kindlalt hakkas hoovi valguma igasuguseid hirmsamaid peletisi. Need jujud tulid selleks, et lahkunut õnnistada, temaga viimast korda hüvasti jätta ja mulda hauda visata.

Community hall.

Lahkunu compound.

Peletis number 1...

... kes kutsuti külla pakkudes kingiks kana.

Lahkunu auks tooreid banaane söömas. 

Kõige jubedam koll.

Kui õigel ajal austuse avaldamiseks ei kükitanud, said vitsaga pähe!

Isegi Brasiilia naistejalgpallikoondis jõudis külalisesinemise teha!

Mulla hauda viskamine aga tõi paaril korral esile kurje näoilmeid hauas tantsivatelt noorsandidelt. Kui Euroopas on matused südantlõhestavad üritused, kus nutetakse taga kaotatud elu, siis Aafrikas tähistatakse lahkunu elatud elu. Ja kuidas teistmoodi inimese lahkumist tähistada, kui tema haual tantsides? Ja et haualtantsijad ära ei väsiks, pidi iga uus hauakülastaja kõigile näksi viima. Saime meiegi lähedalasuvalt müüjalt mitukümmend väikest küpsisepakki osta, et neid tantsijatele truuisti jagama minna.

Pärast kahte päeva sai see trall lõpuks lõpu. Aga kuna praegune meer oli tähistamisest napilt ilma jäänud, korraldas ta kolmandal päeval enda juures kogu külarahvale suuremat sorti istumise. Ja ega ükski pidu pole tõeline Aafrika pidu, kui sa ei tule sealt tagasi sopaste jalanõude ja kingiks saadud kukega. Anna lasi meie Babsi öösel lahti ja mina pole teda igal juhul rohkem näinud, eks jään ootama postkaarti Nigeeriast või kuskilt.

Saja mehega ühe telgi all.

Haualtantsijad.

Kõikide nende koletistega seoses hakkasin muidu mõtlema, et zombie outbreaki või muusuguse maailmalõpu korral tapetaks/tapaks üksteist lääneühiskond tublisti enne kui Aafrika. Üks argument on muidugi üheksapäevase elektrikatkestuse edukas üleelamine. Teine aga see, et Aafrika riigid on suurte farmeritena vähemalt oma toiduvarudega väga jätkusuutlikud. Ja kolmandaks, siinne ühiskond on palju ühtsem – vennaarmastus on suur, ka kaugemad sugulased on lähedased sugulased ja pole sellist individualismi nagu "läänes".

Maisemate teemade juurde tagasi tulles, reede hommikust alates saan oma CV-sse lisaks Eesti tele- ja muusika- ning Aafrika filmiajalukku jäädvustatusele ka Kameruni raadios esinemise kirjutada. Nimelt käisime vabatahtlikega neljakesi „Good Morning Oku“ raadiosaates tutvustamas ennast, meie tegemisi ja missiooni Okus. Teised vabatahtlikud pärast kiitsid minu „raadiohäält“ ja panid mu tanki, kui paar tundi hiljem kohalikele koolilastele motivatsioonikõne oli vaja pidada.

Kell 5 hommikul stuudios.

Ja nüüd lõpuks siis mingi kokkuvõtte juurde ka:

1. Jälle suudan jubeda mammutpostitusega hakkama saada, edaspidi püüan end ohjes hoida.
2. Elekter on lihtsalt superleiutis. Tasub hinnata seda, kui ta töötab 24/7.
3. Siinne kliima töötab väiksemate kõrvalekalletega nagu kellavärk. Hommikul kell 6 läheb valgeks, päeval kell 12 hakkab vihma sadama, õhtul kell 18 läheb pimedaks.
4. Kuna kliima on nii igav, siis on kehtiv elukorraldus elulise tähtsusega! Et inimesed ei kannataks surmigava rutiini käes, ongi vaja, et kohtumised ei algaks mitte kunagi siis, kui eelnevalt kokkulepitud.
5. Olen suhteliselt pettunud, et pole seni ühtegi abieluettepanekut saanud. Kallid sõbrad Triinu ja (meessoost) Alexis olid selleks ajaks juba küllalt mitme vastassoo esindaja afektsiooni sihtmärgiks sattunud.
6. Kohati on siinne elu nagu veepargikülastus. Kui juhtumisi pole veel märjaks saanud, siis baarist strateegiliselt valel ajal väljudes saad ikka läbi veekardina hüpata.
7. Samas, istuda mäe otsas kuivas, samal ajal kui orus lööb äikest on vaatepilt, mida Eestis ei kohta. Ja taoline äike on hoopiski oranž, mitte kollane või sinine.
8. Umbes peaaegu iga teine vastutulev inimene on õpetaja. Ning kohalikud õpetajatepeod on toredad: määratakse asjapulk, kes paneb paika, milline mees tantsib millise naisega, ja tantsu lõpus antakse soe käepigistus enne oma kohale tagasiminemist.
9. Üheksapäevase elektrikatkestuse tulemusena olin sunnitud endale elektritu elektripardli tõttu habeme kasvatama. Nüüd mõtlesin, et nii kaua kui Aafrikas olen, võib ju natuke tobe olla.

Umbes 12-päevane habemepoisike ja bakalõpu kingitus.

Nüüd, uuel nädalal viime läbi arvutikoolituse nii raadiotöötajatele kui tavalistele külainimestele, lähme neljapäeval taas elusa meeriga kohtuma ning nädalavahetusel kõikide eelduste kohaselt Bamendasse sülearvutit parandama.. Järgmise korrani!