Lost

Nii, meil läks nüüd veits kiireks. Terve nädal hommikul kaheksast õhtul viieni workshopid. Okei, enamuse ajast saan ma muude asjadega tegeleda – nagu näiteks teile blogi kirjutada, hehe –, aga ma pean ikkagi pea terve see aeg ise füüsiliselt kohal olema. Ja see tähendab iga hommik kell 7 ärkamist ja õigeks ajaks kohale kiirustamist. No kurja, nagu Eestis oleks juba!

Tähendab, eelnev lõik oli see, mis ma teile teisipäeval kirja panin, aga ruttu võivad asjad siin maailmas muutuda. Tegelt, kuna Anna käis kolmapäeval teiste vabatahtlikega koos metsas müttamas, koopaid ja koski vaatamas, lõi minusse sisse kadeduseuss, nii et täna, neljapäeval liitusin ka nende seltskonnaga. Metsas müttamine on meie ökoturismi projektiga tegelevate kahe teise vabatahtliku tööülesandeks, seega oli meid saatmas ka umbes kuuepealine kaaskond kohalikest, kellest paar giidi pajatasid meile legende sakslaste ammustest koloniseerimispüüdlustest jpm.

Meie truu suksu, 7 matsi sisse ja kolm tükki kasti.

Sisenemas džunglisse.

Veereservuaar ja kohaliku kraanivee alguspunkt.

Ausalt öeldes oli suhteliselt sürreaalne sumbata džunglis, esimene mees matšeetega teed rajamas, ise peenikesi põõsaoksi kõrvale lükates ja väätide taha koperdamist vältides, ning täiesti suvalisel hetkel suvalises kohas avastada inimtegevuse jälgi. Nagu oleks sinna teleseriaali sattunud, kus Austraalia lennuk troopilisel saarel alla kukkus, jääkarud ringi jooksid ja keset metsa miski müstiline luuk oli.

Kohaliku puidumeistri töökoda, toa keskel põleb tavaliselt lõke, mille abil maske, taburette jms mustaks suitsutada.

Vahepeal olen jälle natuke mõtlemisega tegelenud: mineviku katsumusi ja eksimusi pole mõtet kahetseda, sest tänu neile oled sa täna just selline inimene nagu sa oled. Paraku sain aru, et mõned minu eluvalikud on siiski olnud omajagu valed, näiteks toetada Itaaliat 2006. aasta jalgpalli MM-i finaalis Prantsusmaa asemel.

Aga nüüd saabub lõpuks kätte see ajalooline hetk, kus ma teile muu sisu vähesuse tõttu oma korterit võin tutvustada. Kohalikus mõistes on tegu suhteliselt lux kohaga ja ega ausalt öeldes väga kurta ei oska. Natuke rõske on ainult, küttesüsteemi mitte ühelgi kujul ei eksisteeri, seega hommikuti saab tihti endale külmi õrnalt niiskeid riideid selga tõmmata. Koduloomadeks on paar ohutut ämblikku ja Miki Hiir.

Bokot selle infograafiku peal pole.

Lähenemine compoundile.

Terav silm näeb püsiva kaunistusena lisatud Eesti lipu ära.

Elutuba; seinal on pooleteisemeetrikõrgune Aafrika kaart; #KõikAafrikaRiigidPeas.

Köök, vasakul kaadrist väljas on portatiivne gaasipliit.

  

Magamistuba on sisuliselt lihtsalt voodi, rohkemat polegi vaja.

Kui toiduained hakkavad otsa saama, aga leidub veel riisi, banaane ja šokolaadikreemi.

Rõduvaade, tõenäoliselt juba mõnel korral blogis esinenud, aga ega küll küllale liiga tee.

Homme siis enne 5-te äratus, et 5:30-st bussijaamas Bamendasse sõiduks valmis olla. Muuhulgas kohtume seal nende kahe vabatahtlikuga, kes meil vahepeal külas käisid, näeme loodetavasti esimest korda reaalselt töötavas otsepildis Arsenali mängu ja parandame minu sülearvuti ekraanilambi ära.

Umbes 15-päevane habemepoisike. Ja neid habemepilte saate te tõenäoliselt veel, sest terve elu vähemalt iga kolme päeva tagant habet ajanuna on praegune olukord minu jaoks suhteliselt big deal.

Head ööd.

LuuleNurk:

Kiiret netti pole vaja,
elutempo küllalt chill.
Ristmikul, kus politseimaja,
sõber Innocent, käimas grill.

Sada franki lihavarras,
seitse sotti õlle eest.
Putka ees hea maitsta
laseb õige mitu meest.

Mööda kõnnib pähklimüüja,
pakub maitsvaid krõbedaid.
Naised kodus teevad süüa,
puhastamas põrandaid.

Aafrika maks / Esimese kuu kokkuvõte

Tundub, et Uhhuduurlaste mainitud "Aafrika maks" tahab ka minu elu võimalikult kibedaks teha:

1. Siinoleku viiendal päeval lõpetas töötamise minu parem kõrvaklapp. Kaks nädalat hiljem läks manalateele ka tema paarimees.
2. Nädalake tagasi otsustas minu telefoni käivitusnupp oma töökohustustest loobuda ning
3. Täna, kui olin just tulemas uut blogiposti kirjutama, suri ära minu sülearvuti ekraanivalgustus.

Aafrika nagu vägisi tahaks, et ma siit halb maik suus Euroopasse naaseks. Kõrvaklappe saan tandempartnerilt laenata, telefoni saan väiksemate ebamugavustega jätkuvalt kasutada vaid tänu Nokia ning Windows Phone platvormi arendajate loovusele, kuid kui ma läpparile parandajat ei leia, on oht, et minu Kameruni blogi jääb edaspidi suhteliselt lakooniliseks ja pildituks. Teemakohast luuletust seekord postituse lõpust ei leia, sest kui midagi ilusat pole öelda, ei tasu üldse suud lahti teha.

Aga ma püüan oma telefoniga siis teile mingi kokkuvõtte kirja panna oma esimese siin veedetud kuu tähelepanekutest:

<Vaadake mõne aja pärast uuesti, ma olen praegu ikkagi liiga närvis oma seadmete saatuse üle, et midagi ratsionaalset kirja panna.>

Update 1: Dramaatiline Mattias on dramaatiline. Püüdsin tegelikult eile õhtul postituse lõpuni kirjutada, aga interneti- ja/või telefoniprobleemide tõttu jäi see sooritamata. Täna hommikul on elektrikatkestus, seega eks näis, millal lõpuni jõuame. Siin igal juhul paistab päike ja elu on chill-lill.

Update 2: Nii, nüüd leidsin endale koha universumis, saan blogi taas uuendada. Räägime enne möödunud nädala tegemistest ja seejärel teeme mingi kokkuvõtte. Ja ma jätan esialgse postituse ajaloolise täpsuse nimel ümber tegemata.

Niisiis, endine meer Fai Ndishangong Thaddeus Tata oli vaja mulda sängitada. Mõistetavalt oli tegu suursündmusega ja nii sain ma oma esimese Oku liiklusummiku ära nähtud!

Terve küla autopark ühel pildil.

Lahkunuga näost näkku hüvasti jätta oli võimalik kohalikus community hallis, sealsamas, kus eelneval nädalal sai lastele meediast käidud rääkimas. Kuna seal midagi palju näha polnud, liikusime oma seltskonnaga lahkunu compoundi, mis tähendab tema elamut, kõrvalhooneid jms. Seal oli suur grupp inimesi juba ees ootamas, aafrika trumme tagumas ja ringis muusika rütmis kaasaõõtsumas.

Ühel hetkel jõudis ka kirst vihmasajust märgades pintsakuis meeste poolt kantuna kohale. Ja siis läks kogu põrgu lahti. Vähemalt tunne oli küll selline, et allilma väravad avati, sest vaikselt aga kindlalt hakkas hoovi valguma igasuguseid hirmsamaid peletisi. Need jujud tulid selleks, et lahkunut õnnistada, temaga viimast korda hüvasti jätta ja mulda hauda visata.

Community hall.

Lahkunu compound.

Peletis number 1...

... kes kutsuti külla pakkudes kingiks kana.

Lahkunu auks tooreid banaane söömas. 

Kõige jubedam koll.

Kui õigel ajal austuse avaldamiseks ei kükitanud, said vitsaga pähe!

Isegi Brasiilia naistejalgpallikoondis jõudis külalisesinemise teha!

Mulla hauda viskamine aga tõi paaril korral esile kurje näoilmeid hauas tantsivatelt noorsandidelt. Kui Euroopas on matused südantlõhestavad üritused, kus nutetakse taga kaotatud elu, siis Aafrikas tähistatakse lahkunu elatud elu. Ja kuidas teistmoodi inimese lahkumist tähistada, kui tema haual tantsides? Ja et haualtantsijad ära ei väsiks, pidi iga uus hauakülastaja kõigile näksi viima. Saime meiegi lähedalasuvalt müüjalt mitukümmend väikest küpsisepakki osta, et neid tantsijatele truuisti jagama minna.

Pärast kahte päeva sai see trall lõpuks lõpu. Aga kuna praegune meer oli tähistamisest napilt ilma jäänud, korraldas ta kolmandal päeval enda juures kogu külarahvale suuremat sorti istumise. Ja ega ükski pidu pole tõeline Aafrika pidu, kui sa ei tule sealt tagasi sopaste jalanõude ja kingiks saadud kukega. Anna lasi meie Babsi öösel lahti ja mina pole teda igal juhul rohkem näinud, eks jään ootama postkaarti Nigeeriast või kuskilt.

Saja mehega ühe telgi all.

Haualtantsijad.

Kõikide nende koletistega seoses hakkasin muidu mõtlema, et zombie outbreaki või muusuguse maailmalõpu korral tapetaks/tapaks üksteist lääneühiskond tublisti enne kui Aafrika. Üks argument on muidugi üheksapäevase elektrikatkestuse edukas üleelamine. Teine aga see, et Aafrika riigid on suurte farmeritena vähemalt oma toiduvarudega väga jätkusuutlikud. Ja kolmandaks, siinne ühiskond on palju ühtsem – vennaarmastus on suur, ka kaugemad sugulased on lähedased sugulased ja pole sellist individualismi nagu "läänes".

Maisemate teemade juurde tagasi tulles, reede hommikust alates saan oma CV-sse lisaks Eesti tele- ja muusika- ning Aafrika filmiajalukku jäädvustatusele ka Kameruni raadios esinemise kirjutada. Nimelt käisime vabatahtlikega neljakesi „Good Morning Oku“ raadiosaates tutvustamas ennast, meie tegemisi ja missiooni Okus. Teised vabatahtlikud pärast kiitsid minu „raadiohäält“ ja panid mu tanki, kui paar tundi hiljem kohalikele koolilastele motivatsioonikõne oli vaja pidada.

Kell 5 hommikul stuudios.

Ja nüüd lõpuks siis mingi kokkuvõtte juurde ka:

1. Jälle suudan jubeda mammutpostitusega hakkama saada, edaspidi püüan end ohjes hoida.
2. Elekter on lihtsalt superleiutis. Tasub hinnata seda, kui ta töötab 24/7.
3. Siinne kliima töötab väiksemate kõrvalekalletega nagu kellavärk. Hommikul kell 6 läheb valgeks, päeval kell 12 hakkab vihma sadama, õhtul kell 18 läheb pimedaks.
4. Kuna kliima on nii igav, siis on kehtiv elukorraldus elulise tähtsusega! Et inimesed ei kannataks surmigava rutiini käes, ongi vaja, et kohtumised ei algaks mitte kunagi siis, kui eelnevalt kokkulepitud.
5. Olen suhteliselt pettunud, et pole seni ühtegi abieluettepanekut saanud. Kallid sõbrad Triinu ja (meessoost) Alexis olid selleks ajaks juba küllalt mitme vastassoo esindaja afektsiooni sihtmärgiks sattunud.
6. Kohati on siinne elu nagu veepargikülastus. Kui juhtumisi pole veel märjaks saanud, siis baarist strateegiliselt valel ajal väljudes saad ikka läbi veekardina hüpata.
7. Samas, istuda mäe otsas kuivas, samal ajal kui orus lööb äikest on vaatepilt, mida Eestis ei kohta. Ja taoline äike on hoopiski oranž, mitte kollane või sinine.
8. Umbes peaaegu iga teine vastutulev inimene on õpetaja. Ning kohalikud õpetajatepeod on toredad: määratakse asjapulk, kes paneb paika, milline mees tantsib millise naisega, ja tantsu lõpus antakse soe käepigistus enne oma kohale tagasiminemist.
9. Üheksapäevase elektrikatkestuse tulemusena olin sunnitud endale elektritu elektripardli tõttu habeme kasvatama. Nüüd mõtlesin, et nii kaua kui Aafrikas olen, võib ju natuke tobe olla.

Umbes 12-päevane habemepoisike ja bakalõpu kingitus.

Nüüd, uuel nädalal viime läbi arvutikoolituse nii raadiotöötajatele kui tavalistele külainimestele, lähme neljapäeval taas elusa meeriga kohtuma ning nädalavahetusel kõikide eelduste kohaselt Bamendasse sülearvutit parandama.. Järgmise korrani!

Kolm pilti pühapäevasest matkast

Näed siis, natuke matkapilte sain juba Facebooki kaudu kätte, näitan teile ka.

Mustad lambad.

Taamal kosk.

3 kilomeetri kõrgusel pilves; nii pikkade käte puhul pole selfiesticki vaja.

214 tundi voolukatkestuse küüsis

Tervitused vahepeal natuke ilusama ilmaga kuid pika elektrikatkestusega õnnistatud Okust! Nimelt olevat kunagise metsatulekahju käes kannatada saanud üks elektrit siia toovatest postidest ja nüüd kukkus see lõpuks ümber. Ja kahjuks pole see karvavõrdki üllatav. Nagu ka hiljuti kingitud Uhhuduuri Aafrikareisi raamatust lugesin, siis paraku aafriklased eriti ei tunne sellist mõistet nagu hooldus. Nende jaoks asi kas töötab või ei tööta. Kui ei tööta, on seda muidugi vaja parandada, aga ühtegi pingutust selle nimel, et seade algusest peale paremini ja kauem töötaks, ei tehta.

Tulemuseks siis üle mitme aasta kõige pikem elektrikatkestus, mis algas ühel ilusal reede pärastlõunal ja lõppes alles järgneva nädala pühapäeval. Suht Kaevur-Mati tunne oli iga õhtu taskulambiga toas ringi kohmitseda, et kasvõi voodiase üles leida. Aga ega midagi muud üle ei jäänud, kui mobiil säästurežiimi panna ja iga kahe päeva tagant otsida mõnda generaatoriga asutust, kus oleks vaba pistikupesa. Teemakohase luuletuse leiab postituse lõpust.

Minu + 23 teist mitte eriti mobiilset telefoni.

Aga jutt jäi eelmine kord pooleli neljakesi mootorrattaga sõitmisest. See oli vajalik seetõttu, et käisime ümbritsevates külades inimesi intervjueerimas/küsimustikke jagamas, kuidas nad suhtuvad meie raadiojaama ja kui tihti nad seda kuulavad. Ega selline neljakesi kiivriteta sõit eriti tervislik pole, aga see ongi nende kultuur. Nad on niimoodi üles kasvanud ja oskavad sellega ja teiste liiklejatega arvestada, kuigi see pealevaadates nii ei paista.

Mõnna, kui tuul sasib juukseid ja erinevalt Eestist ükski putukas hammaste vahele ei jää.

Väga suur osa Aafrikast ühte pilti kokkuvõetuna: religioon, lapsed, mullased spordiväljakud ja ilus loodus.

Vaade.

Rõõmsad intervjueerijad.

Vaade.

Vaade.

Vaade?

Vaade.

Reedel, 7. augustil algas voolukatkestus. Kõigest paar tundi enne selle algust, käisime community hallis koolilastele rääkimas meediast, selle võludest ja võimalustest. Mõnevõrra keerukas oli 180 inimesega läbi viia grupitööd ja diskussiooni, aga pole miskit ületamatut siin ilmas.

Kohalik suurim saal.

Vaikselt hakkab mälu juba alt vedama, mis vahepeal tehtud sai, aga laupäeva õhtul igal juhul olime kohalikel filmivõtetetel ühes generaatori jõul töötavas ööklubis üllatus-üllatus filmimas klubistseeni. Saime end igaveseks kirjutada Aafrika filmiajaloosse ja enne äratulekut peaksime ka koopia valmivast meistriteosest saama. Pühapäeval igal juhul oli suht nüri ilma elektrita eelmise päeva tervisekadusid taastada.

Filmivõtted.

Nädala alguses tegime jälle vaikselt intervjueerijatööd ja käisime turul, kui meieni jõudis uudis, et Oku endine meer on meie maisest ilmast lahkunud ja nüüd tuleb tema surma 3 päeva tähistada. Võinoh, pigem tähistati tema elatud elu, mitte surma, aga kõigest sellest – kaasaarvatud hulludest maskidega elukatest ja meile kingitud elavast kukest – räägin järgmises postituses, kus leiate ühtlasi minu esimese kuu vahekokkuvõtte ja tähelepanekud.

Tõelises Aafrika köögis tehakse keset tuba lõkke peal süüa. Hellad eurooplase silmad ja aknaklaasid sellesse väga hästi ei suhtu.

Kohalikke puidumeistreid intervjueerimas. Taamal heledast puidust maskide tumedaks suitsutamine.

Neljapäeva õhtul saabusid meile külla samuti GLEN projektiga Kameruni tulnud, nimelt 3h kaugusel olevas Bamenda linnas elavad kaks sakslast. Seega sai meie toredast nelikust juba kuusik ja ega siin riigis naljalt kuusikuid ei leia, ainult eukalüpti- ja mingeid kohalikke puid. Ka meie uued külalised said matusetalitusest osa ning selles polnud eriti midagi kummalist, kui laupäeval hakkasime juba 10:30 hommikul veini jooma ja seejärel praegune meer kogu külarahval enda kodus kõhu täis söötis.

Pühapäeval, pärast kolmepäevast tähistamist, matkasime aga Lääne-Aafrika ja ühtlasi Kameruni kõrguselt teise tipu, Mount Oku otsa. Nibin-nabin üle kolme kilomeetri, ilm oli tuksis ja nii me seal oma pilves maha istusime, et täiesti vaatetu piknik pidada. Eks tuleb vast mõnel ilusama ilmaga päeval uuesti mäe poole vaatama hakata, kuigi enam väga üles ei tiku. Kolm tundi rasket ja libedat teerada üles, kaks tundi veelgi libedamat teerada alla ja vahepeal veel kahe jõe ületamine/läbimine (olenevalt kui kõrge on veetase ja hüppevõime). Igal juhul sai korralikult poriseks ja minu lõppsaldoks oli kõigest kaks kukkumist.

Aga maastik ja vegetatsioon oli täiesti maaliline. Ning udu/pilv tegelikult tegi kogu selle liikumise veelgi müstilisemaks. Algas nagu tavaline siinne džungel, mingil hetkel avastasid ennast kuskilt Norra metsast kitsede ja lammaste keskelt, seejärel olid Iirimaa nõmmedel, siis liikusid üle täiesti ennenägematute taimede ja nendel lesivate päevakoerade ning enne kodu jõudsid veel Aasia bambusemetsadesse väikese tuuri teha. Paraku aga polnud ma selleks päevaks suutnud oma telefonile särtsu leida ja seega võin teiega jagada vaid ühe külalise kaameraga tehtud pilte, kui need kunagi talt Bamendas kätte saan.

(Pildid pean ma Bamendas kätte saama sellepärast et üle interneti piltide saatmine ei tule siin paraku kõne alla. Siis kui Eestisse tagasi tulen kümblen kiires internetis, saadan kõigile pilte ja tõmban kogu oma elu pilve!)

Külaliste King David hotelli ees poliitilisi sõnumeid edastamas.

Väike vein hommikul kerre, läheb päev libedamalt. 

Meeri kodust leitud väga huvitava sisuga plakat, kus infokommunikatsioonitehnoloogia alla kuuluvat ka tavaline külmkapp. 

Pühendusega vennale.

Pühapäeval matkalt tagasijõudnuna tabas meid väga meeldiv üllatus, et umbes-täpselt 9 ööpäeva kestnud elektrikatkestus on lõpuks läbi. Matk aga tõmbas meid samuti läbi, seega minu lubadus kiiremas korras teile midagi kirjutada luhtus. Esmaspäeva õhtul polnud taas elektrit. Ja teisipäeval (s.t eile) kutsus praegune meer meid pärast temaga kohtumist baari, millest kujunes öösel kaheni (Eesti ajavööndis aga ühtlasi ka Eesti mõistes umbes neljani) kestnud klubipidu.

Ja nüüd ma istun omaette toas ja ootan, et halvad tingimused üle läheks, nii õues kui minu sees.

Järgmise korrani!

LuuleNurk:

Kohalikus pangahoones
telefoni laadimas,
ülejäänud kaaskond
kõrvalbaaris kaanimas.

Kakskendneli nutiseadet
seinast voolu ahmimas,
kohalikud kontoris
rahadega sahmimas.

Lamab pruunil kummutil
ka minu truu Nokia,
valmistudes pildistama
toetab tublit blogijat.

Voolukatkestused tihti
elu ebamugavdamas,
sõpradeta pikalt olla –
natukene kurb, jama.

Juba hakkab saama täis
minu must kaaslane,
järgmine kord elektrivoolu
millal saab, vaatab veel.