Noia

No hei! Nädalavahetusel sai lähimas linnas, 75 Kameruni kilomeetri* võrra loodes asuvas Bamendas käidud. Mitte keegi ei tea, kui mitu inimest seal tegelikult elab, aga kuuldavasti peaks see arv olema 400 000 ja 1,2 miljoni vahel. Igal juhul sai seal euroopapärast toitu ja sarnase kultuuritaustaga inimesi ahmitud.

Reede hommikul oli äratus pandud 4:30-ks, et võimalikult varakult – seeläbi kuiva ilma tõenäosust suurendades – teele asuda. Paistab, et olen emalt pärinud mingi tavapäratu ärevuse, mis mind varajaste ärkamiste puhul veel varem üles äratab. Niisiis sai juba kell 3 silmad lahti tehtud, et suursugusele nädalavahetusele vastu minna.

Kodu lähedalt korjas meid peale tavapärane Toyota Corolla 4WD, kuhu lõpuks mahutasime end kaheksakesi. Päris TÜRKA 14-t inimest universaalkerega Mazda 6-es ei ületa, aga muljetavaldav ikkagi. Pole sellist asja nagu „Sorry, mees, rohkem ei mahu.“ – kui ruumi ei ole, siis tegelikult kuskil ikka on. Meenub lugu ülikooliprofessorist, kes klassi ees tõestas, et purk pole enne täis, kui sinna on pandud suuri kive, väikseid kive, liiva ja lõpuks õlutki. Ja avastasin, et silmasügamine mudastel mägiteedel on oma ohtlikkuselt võrreldav nugadega žongleerimisele.

Ma mõtlesin alguses pilte valides, et see foto on tehtud pealekorjanud auto poole jalutades, aga mõistsin nüüd, et tegelikult on see hoopiski mõne eelneva päeva päikeseloojang, oh well.

Pissipaus.

Igal juhul, esimese asjana linna jõudes leppisime sealsete GLEN vabatahtlikega kokku kohtumise ühes pagarikojas. Singi-juustu sändvitš üle pooleteise kuu oli lihtsalt imeline kogemus. Seejärel läksime lähedalasuvasse arvutitöökotta, et mu läppar ära parandada. Kohalikud sepad aga suutsid Valhallas ootavale ekraanivalgustusele seltsiks saata ka ülejäänud minu sülearvuti ekraani funktsionaalsuse. Sisulist vahet siiski pole, sest ilma lisamonitorita polnud mu süler nagunii kasutatav. Õnneks sain meid Okusse vahendanud organisatsioonist koju kasutada korraliku monitori ja säästetud paarkümmend tuhat franki potentsiaalset remondiraha – Eestisse jõudes pean nagunii uue läppari ostma.

Päeval kõndisime niisama ringi, vaatasime kohalikku tavapärasest müüdavamat Aafrika käsitööd ja läksime vähe euroopalikumasse restorani. Kui sändvitš oli pärast poolteteist kuud meeliülendav, siis juustuburger friikatega sulas suus nagu jäätis. Teemakohast luuletust aga postituse lõpust ei leia, sealt näete miks.

Pole kunagi saiade peale niivõrd erutunud olnud.

Teravsilm leiab pildilt sisaliku, taustaks Ameerika autoturu üks lipulaevu, mis siinsetes oludes kindlasti marjaks ära kulub.

Meie elamu; seest palju ilusam.

Õhtul läksime baari nimega „Previllege“. Ühel ilusal päeval pärast baariavamist olid omanikud ka ise aru saanud, et nimega läks vähe haprasti ja püüdsid seda tšekkide peal parandada. Paberilt vastuvaatav „Priviledge“ on vähemalt samm õiges suunas ja küllap nad varsti ka õige kirjapildini jõuavad. Igal juhul kohtusime seal Ameerikast, Coloradost pärit Peace Corps vabatahtliku Tressaga. Kui GLEN vabatahtlikud saadetakse vähemalt paaris või kolmekesi võõrasse paika, siis nemad lähevad igaüks eraldi. Suuremate linnade puhul satub neid muidugi mitu tükki ühte kohta ja on toredam, aga tunnen sügavalt kaasa neile, kes üksinda kuhugi interneti ja elektrita mägikülakesse satuvad. Aga vähemalt annab Peace Corps neile kõigile kiivrid kaasa, et nad tsiklitaksodega ohutult sõita saaksid!

Laupäeval kell 7 äratas meid meie organisatsiooni koordinaator, kes uuris, kas kõik on ikka korras. Uni vaid minul rikutud, läksin üksinda ümbruskonda avastama. Taaskord pidas paika tõdemus, et väiksed tänavad on üldjuhul kõige huvitavamad.

Eelmise õhtu asupaik.

Saab ka nii vähesega usu nimel läbi aetud.

Ulmis oli Arsenali tänav, siin on Arsenali baar, 1:1.

Ruupormees käib mööda elamurajooni ja teavitab lapsevanemaid võimalusest oma lapsi tasuta vaktsineerida.

Kella 10 paiku tagasi korterisse jõudnuna avastasin ärkvelolevana vaid Rebekka. Kuna teised laisklesid läksime kahekesi linna avastama. Päeval vaatasime Arsenali mängu ja õhtul tegime pliidi peal pitsat. Ma isegi ei püüa seda kõpsetuskonstruktsiooni siin seletama hakata, aga tutvustasid seda meile ameerika vabatahtlikud ja selle tulemusena valminud pitsa oli kolmas kirjeldamatu maitseelamus.

Lähme matkale! (Sinnasamasse üles antenni juurde.)

Mošeeselfie. Paar kohalikku said natsa kurjaks meie peale, aga tegime kiiresti sääred.

Mošee teiselt poolt.

Ronisime mäe otsa.

Mingi kunagine sakslaste administratiivhoone. Püüan teile kunagi enne selle blogi lõppemist ka seletada, kuidas Saksamaa siia Inglismaa ja Prantsusmaa poolt jaotatud Kameruni sobitub.

Deutches Fort...

...ehk Saksa Kindlus...

...meenutas mulle natukene Leuveni nunnakloostrit, millest püüan samuti enne selle blogi lõppemist natuke pilte panna.

Laual üks kuuest isetehtud pitsast ja Thiesi käes paistab olevat kontsentreeritud pulbrist veega segamisel saadud "piim".

Suurlinnast sain kohe endale mingi bakteri ka. Laupäeva õhtul baaris olles läksin näost kaameks ja tuli ropsiisu, aga nii kui kohalikku vetsu nägin, kihutasid taolised mõtted peast minema. Igaks juhuks sõitsin ikkagi tsiklitaksoga koju. Maainimesele ikka see linnatoit ei sobi.

Pühapäeval kordus lugu, et teised kaks laisklesid ja meie Rebekkaga läksime linna peale. Pärast Kameruni suurima opositsioonipartei liidri elamu ülevaatamist avastasime lähedalt küllaltki levinud Prantsuse ettevõtte Total väga euroopapärase tankla. Otsustasime natukene koduigatsust peletama minna: konditsioneer, Haribo kummikommid, jäätised jpm – nautlesime täiega.

Prantsusmaa käega katsuda!

Total satisfaction: jäätise söömine ja seejärel pulga viskamine avalikku prügikasti pole kunagi nii head tunnet tekitanud kui Kamerunis.

Esmaspäeva hommikul hakkasime tagasi tulema. Bussijaamast leitud buss aga mängis pea terve kolmetunnise reisi jooksul Celine Dioni parimaid palasid. Jumal tänatud, et Bamendast endale võltsid Samsungi kõrvaklapid ostsin ja minu reisi täitsid hoopiski Ed Sheeran ja Reaalmažoor. Ning minu mobiili tagakorpusel ilutseva „K“ tähe suutsin kuhugi Bamendasse jätta, nüüdsest on mul Noia.

Seekord 16-kesi, tõuseme taas kõrgustesse.

P.S. Mulle meenus, et oma korteri tutvustuses jätsin mainimata, et meil on ainsa korterina veeboiler, s.t soe vesi. Anna andeks, Sandra Keenias, kes sa sattusid külla, kus pole elektritki!

* Kameruni kilomeeter - pikkuselt võrdne Euroopa ja ülejäänud maailma kilomeetriga, kuid käänuliste teede ja ekstreemsete tingimuste tõttu märksa suuremat füüsilist ja ajalist pingutust nõudev vahemaa.

LuuleNurk:

Mõtlesin teha
väiksema haiku sarja
vahelduseks hea.

Kirjutaja blokk

takistamas minu meelt,
püüan natsa veel.

Blogi olla cool,

kõdistavat naerusoont,
jätkan sama joont.

Internett piirab.

Loodan, et haikus silpe

on viis-seitse-viis.

Pole aimugi,
kus võiks haikus olla riim,

olgu ta siis siin.