Pisarsilmil kannatades

Nohei! Olen tagasi meie väikeselt tripilt teisele poole mäge. Pean teile üles tunnistama, et olen terve siinveedetud aja jooksul kiivalt varjanud teie eest paari asja. Üheks neist on see, et tegelikult pole Oku mitte küla, vaid hoopiski piirkonna nimetus, mis sisaldab endas 36 küla. Mina elan näiteks Manchok-Okus, volikogu asub kohe siin kõrval Elak-Okus ja reisil käisime Oku piirkonna Bamenda poolt tulles esimeses külas Ibal-Okus. Ja harvematele/hajameelsematele lugejatele mainin, et vihmaperiood peaks oktoobris lõppema.

Aga kauaks me Ibali saabudes seal ei peatunud, saime kokku vaid paari tähtsa kohalikuga ja seejärel hakkasime mäkke matkama. Pärast oodatust lühemat, kõigest umbes pooleteisetunnist matka jõudsime üles kohalike Mbororo etnilise grupi esindajate külla. Mbororod on nomaadid, tulnud vaid mingid tuhanded aastad tagasi siinsetele aladele. Nad on islamiusku, araabiapäraste näojoontega, kuid tumedaks päevitunud nahaga, ja hindavad väga puhtust.

Volikogu Hiluxis reisiks valmis!

Hakkame mäkke ronima.

Küllaltki harva nähtusena esinev euroopapärane maja.

Jäime paduka kätte. :(

Nende puude taga ongi küla!

Kohale jõudnuna ja riided vahetatuna istusime tugitoolidesse maha ja nautisime parimat traditsioonilist Kameruni toitu, mida seni saanud olen. Tegu oli tavapärase maisijahust tehtud pudrutaoline olluse ja palmiõlis küpsetatud rohelise kogumiga, aga seekordne maitse oli hoopis teine ja kõrvale pakuti ka kastet. Viimane oli tehtud millestki, mida nad ise nimetasid otsetõlkes aiamunaks, kuid tegelikkuses oli ikkagi mingi juurvili.

Pärast õhtusööki istusime kõrvalasuvasse muldpõrandaga tuppa lõkke ümber ja sotsialiseerusime niisama. Aga kuna minu eurooplase silmad pole jätkuvalt suitsuga harjunud, siis oli natuke piinlik seal istuda. Mitte et vahel nutmises midagi halba oleks, aga pool õhtut beebikombel töinata ka nagu ei kõlba.

Ja ma tahaks täiega öelda, et me magasime muldonnis muldpõranda peal lambanahkade all, aga tegelikult oli kõik väga tsiviliseertitud. Ning paistab, et kohalikud olid kunagi isegi voodid viitsinud alt külast üles tassida, kas siis hobuse või motika abiga. Ja kui te arvate, et voodit pole võimalik motikaga üles tuua, siis te tugevalt alahindate kohaliku transpordisektori leidlikkust. (Kuigi ma loodan nende tervise huvides, et nad seda siiski ühes tükis üles ei toonud.)

Natuke pilte suvalistest külahoonetest.

Seekordne küla oli tõepoolest külamõõtu, hoonete arv umbes 10.

Märjaga ilgelt libe ja kõva muld.

Paremal mošee, vasakul meie ööbimispaik.

Ööga mitte ärakuivanud esemed hommikul veel lõkke kohale ja minek.

Libedus on teine asi, millest teile pajatanud pole. Viimase seitsme nädala jooksul olen kuus korda pikali kukkunud ja lugematuid kordi vehkinud kätega, et kuidagi tasakaalu säilitada. Sest kogu pehme pinnas on veevalingute poolt ära uhutud ja järel on vaid pea kivikõva muld. Ja see muld on märjaks saades vähemalt sama libe kui märtsikuine kinnitambitud sulalumi. Ja suht vähesed mägiteed on asfalteeritud. Ja minul on mingid tobedad mustrita saapad.

Enne teise päeva hommikul teele asumist käisime veel kõrvalasuvalt karjamaalt läbi, et värsket piima juua. Ma ei saanudki ausalt öeldes aru, kas kohalik lehmapiim on märksa parem kui Eesti oma või on minu maitsemeel pärast viimast taolist degusteerimist edasi arenenud.

Teistel olid veelgi suuremad sarved, ka emastel.

Hea, et sarvega kuhugi hella kohta ei saanud.

Mingi hütt.

Mingi koobas ja elumärgid.

See kalju oli tegelt päris kõrge ja järsk...

...prantsuse poisil lihtsalt pole kõige kõrgemat fotografeerimistalenti.

Eks võite ise otsustada, mis riiki see loodus teile meenutab. Vahepeal tunned, nagu matkaks Norras, siis aga satud palmipuu otsa. Ja teisel pool mäge on kogu taimestik hoopis teistsugune, sama lugu mäe otsa või orgu ronides. 

Igal juhul jõudsime veel igast koski ja koopaid näha, mis eelnevatest väga palju suurt ei erinenud. Ainult et ühes koopas oli nahkhiiri natuke palju. Reisikaaslane ütles selle peale, et: "Nice cave." Minu meelest oli väga kena koobas, kus teistest natuke eemalduda ja üksinda Bamendast ostetud Snickersit nosida. Natuke tundsin süümepiinu ka, aga see-eest oli nauding maksimaalne, sest pärast väga kogukat hommikusööki kella 9 paiku olin kella 16:30-ks siiski päris nälgas. Ja mina olen kõige peenem, mina pean sööma.

Vahepeal läksime veel läbi mõne jõe, mis oli veits sügavam, kui esmapilgul tundus, mistõttu püksid põlvini läbimärjaks said. Kõige lõpuks, õhtul tagasi jõudes olime sopased kui sookollid. Puhtaks kasinuna nautisime õhtul kohalikku ööelu ja järgmisel päeval käisime veel paar tähtsamat kohta läbi, s.h Oku järv.

Ma ju lubasin, et hobustega lähme ratsutama!

Batcave.

Matkaseltskond.

Paljaks ja ujuma!

Uuel nädalal siis anname raadiotöötajatele ja -vabatahtlikele töötubasid, kohtume meeri ja hõimupealikuga ning kihutame nädalavahetuseks taas Bamendasse. Püüan enne järjekordset linnamelu nautima minekut midagi taas postitada. Olge tublid!

P.S. Seekordne luuletus sai kirjutatud hommikul, tulevast päeva ette kujutades, ja seetõttu ei väljenda sajaprotsendilise täpsusega sündmuste tegelikku kulgu.

LuuleNurk:

Rebekka-Thiesilt saadud
uuem saksa hipphopp
mäenõlval kõrvus kõlab,
vaade super, tipptopp.

Sokid. särk lõkke kohal
liigseid veemolekule
endast välja higistamas,
varsti asume minekule.

Vanamongolite kombel
tõupuhaste täkkude seljas
uusi maid vallutame,
kõhud pikast retkest näljas.

Bamendast võetud Snickers
seljakotist välja tuleb,
nälja ära peletab,
lahendab mu ainsa mure.