Igatsema jään

Hei!

Poolteist nädalat vaid on mul siin Okus järele jäänud, tasub teha esimene väiksemat sorti kokkuvõte. Vaatame siis, mida ma Kameruni mägedes elamise puhul igatsema jään ja mida mitte. Kuna elu on ikka toredam paaris (või baaris?), siis tuleb ka "jään/ei jää igatsema" nimekiri siia paaridena. LuuleNurka seekord pole, selleasemel on...

MõtteNurk:

• Jään igatsema hingematvat rõduvaadet mitmete kilomeetrite kaugusele üle oru. Ei jää igatsema lärmakat loomaaeda kanadest ja kitsedest, kes ümber maja jooksevad ja koidu saabudes üles äratavad.
• Jään igatsema naeratavaid Aafrika lapsi, kes raskeid päevi natuke ilusamaks tegid. Ei jää igatsema nutvaid Aafrika lapsi, kes ümber maja jooksevad ja koidu saabudes üles äratavad.
• Jään igatsema puhast õhku ja vaimustavat loodust. Ei jää igatsema küttekolleteta külmas korteris iga öö dressides magamist.
• Jään igatsema vaatemänge, mida pakub kuivas öös istudes orus möllava äikesetormi imetlemine, eriti kui tuled on kustus. Ei jää igatsema elektrikatkestusi, mille puhul pole aimugi, kui kauaks sel korral tuled kustus on.
• Jään igatsema külalislahkust, kus paduvihma eest suvalise elamu katuse alla varjudes sisse kutsutakse ja süüa pakutakse. Ei jää igatsema tänaval selgelt silmapaistmist ja sellega kaasnevat tähelepanu (kuigi külas seda väga ei täheldanudki, pigem linnas).
• Jään igatsema muretut stressivaba elu, kus kell on lihtsalt orientiiriks ja alati tuleb homne. Ei jää igatsema kohalikku asjaajamist, kus lihtsad asjad võivad (kümnetes?) kordades enam aega võtta kui Eestis.
• Jään igatsema oskust olemasolevat hinnata ja mitte muretseda asjade pärast, mida pole. Ei jää igatsema eelnevast osaliselt tulenevat suhtelist stagnatsiooni, kus kehva olukorraga ollakse rahul ja midagi ette ei võeta.
• Jään igatsema madalaid uksepiite (ma loodan, et ma käänasin nüüd õigesti!), mis lasevad mul ikka ja jälle ennast pika inimesena tunda. Ei jää igatsema kommet, kus jalg üle põlve on sobiv istuda vaid kõige tähtsamal/vanemal seltskonnast.
• Jään igatsema odavaid ja ehedalt maitsvaid puuvilju. Ei jää igatsema üldist toiduvalikunappust, kus külas pole muuhulgas piima- ega lihatooteid.

Aga tegelikult on siin täitsa tore. Mõnes mõttes ei tahagi üldse veel tagasi tulla (sellest ehk järgmisel korral pikemalt). Samuti on tunda, et vihmaperiood vaikselt lõppema hakkab. Kui enne oli iga päev pilves ja sadas vihma, siis nüüd on ikka pilves ja sajab vihma, aga üldjuhul saab ka natuke päikest igasse päeva. Tavapäraselt 5 päeva kuivanud froteesokid võib nüüd hea õnne/õige ajastuse korral kahe päevaga kuivaks saada! 

Rääkides sokkidest: kallid vanemad võivad mulle rahuliku meelega poest uusi vaadata, sest normaalne inimene ei tule valgete sokkidega Aafrika vihmaperioodi. Armas venna ütleks sellepeale kindlasti, et minu puhul polegi tegu normaalse inimesega. Aga tegelikult on peamine, et ise enda üle õnnelik olen. #LähebJubaLiigaDiibiks

Ja kindlasti olen ma väga õnnelik selle üle, et GLEN Eesti ja Arengukoostöö Ümarlaud mulle sellise võimaluse Aafrikasse tulla andsid. Eesti Vabariigi Välisministeeriumi rahalisel toel osaleda kolmel seminaril Euroopa erinevates riikides ning elada-töötada-reisida kolm kuud teisel pool maakera. Miks mitte!? Ja kõige parem on see, et kolmas seminar toimub järgmisel kevadel, kus kõikide vabatahtlikest sõpradega taas kohtume, et projektimuljeid jagada.

Igal juhul, et tänases blogipostis natuke pilte ka oleks, tegin väiksemat sorti selfieprojekti eelmise reede hommikul kohaliku traditsioonilise kuninga ehk foniga kohtuma minekust. Tõenäoliselt on ainult enda pildistamine natuke liiga enesekeskne, aga minu tuba, minu luba. Tähendab... minu blogi, minu voli? Ja loodetavasti paneb see teid naeratama, kui nii palju hambaid näete.

Kodutänavas.

Jõuame suure teeni, keerame vasakule. Taamal on osaliselt näha vastuvõtva organisatsiooni kontoriputka.

Mõnda aega mäest üles kõmpinuna keerame paremale.

Foniga pidime kohtuma, sest ootasime temalt kuupäeva meie projekti lõppkoosoleku jaoks. Tegelikult on veits hirmus, meeletu hulk erinevate paremate ja isekamate eesmärkidega poliitikuid ja ühiskonnategelasi tuleb kokku, et mingi ime läbi leida kompromiss, kuidas raadio juhtimisega edasi peaks minema. Aga foniga kohtumisele minnes oli ilm taaskord paariks tunniks väga kaunis, mõtlesin, et tühja kah, teeme iga nurga peal endast pilti.

Eem.. nägu on liiga pikk.

Veits palav on, aga meel on hea.

Keerame suurelt teelt ära, hakkame kohale jõudma.

Jõudsingi kohale, Anna oli juba ees ootamas mind, tulles muudelt hommikustelt toimetustelt.

Fon muide töötab rahvajuhtimisest vabal ajal kohalikus keskkoolis direktorina. Seekord läksimegi talle töö juurde külla, mitte tema palassi.

The Man; koolis leitud plakat, keskel Obama ja äärtes eelnevad presidendid. George Herbert Walker Bushi (seenior) pildi asemel oli George Walker Bushi pilt hoopiski, uups!

Tagasiteel astusime kohaliku käsitöömeistri juurest läbi.

Lähme teist teed mööda koju.

Olemegi peaaegu koju jõudnud!

Eks muidugi läks ilm tuksi selle ajaga, kui foni juures istusime, nii et plaanitud rõdul lebotamisest ei tulnud midagi välja. Tund aega olime tema kabinetis, rääkisime elust ja maailmast, aga oma kuupäeva ikkagi lõpuks ei saanud. Armas.

Olemegi taas blogipostitusega ühele poole saanud, järgmise korrani!

Edit: Ajaloolise täpsuse huvides mainin ära, et "uksepiitade" osastava käände lühivorm peaks olema hoopiski "uksepiitu", mitte "uksepiite". You live, you learn.