Lõvidele söödaks

Nohei! Pole nüüd poolteist nädalat teile viimase aja tegemistest aru andnud, hakkame pihta eelmisest pühapäevast, kus läksime kirikusse patte andeks paluma.

"Võtke järjekorda, et saaksite püha üritust finantsiliselt toetada!"

Jumalateenistus on vist ainuke sündmus siin riigis, mis algab õigeaegselt - tegelikult võib see olla tingitud sakslasest preestrist -, sest 20 minutit pärast hommikul kell 7 kohale jõudmist oli saal juba pooltäis ja mõtetega taevas. Aeg-ajalt andis preester koorile ka sõna. Kui alguses läks rahval natuke aega, et üles sulada, siis juba varsti hakkas kogu saal puusi hööritama. Annetuskarbi järjekorras ootamine polnud lõbusate jalgade tõttu eriline pingutus.

Pärast jumalateenistuse lõppu sain ka kohalikku orelit proovida...

Mattias "oreli" taga.

Nädala jooksul olid meil hommikuti ja pärastlõunati raadiomajas workshopid, kus õpetasime raadio töötajatele ja kohalikele vabatahtlikele helifailide töötlemist, konverteerimist, netti laadimist ja Facebookis jagamist. Kuna töötubade vahepeal oli paaritunnine auk, sai see seinale projitseeritud esmaklassilise meelelahutusega täidetud.

Klassika aastast 2006.

Paraku aga avastasin kolmapäeval, et minu sülearvuti ekraani parem hing (parem nagu mittevasak, hing nagu uksehing) lõpetas minuga koostöö. Kuna raam on juba mõnda aega sealt kohast katki olnud, siis on võimalik sülearvuti kaas sulgeda ka ilma hinge käimiseta. Vaatepilt ja heliefektid paraku on päris hirmsad.

Päris nii ei peaks ekraan sulguma, viiteks umbes 3-kraadine nurk kaane ja ülejäänud arvuti küljejoonte vahel.

Aga see-eest oli väljas erakordselt ilus ilm!

Reede hommikul asusime aga taas Bamenda suunas teele. Traditsioonidele truuks jäädes sai esimese kohana sõidetud "Imagine" pagarikotta. Seejärel läksime sõprade kontorisse, turule šoppama jpm, kuni lõpuks jõudsime koju isetehtud hamburgereid sööma. Pärast kolmandat burksi oli juba päris valus, sain peaaegu aru keskaja prantsuse kuningakoja liikmetest, kes söödud toidu välja oksendasid, et edasi saaks maitseelamusi nautida.

Déjà vu.

Järgmisel hommikul, uskumatult sarnase kompositsiooniga foto.

Kuna pärast väikest tähistamist olime laupäeval taaskord kõige varajasemad linnukesed mina ja Rebekka, otsustasime kohalikku käsitöö töökotta minna. Asus mäe nõlval, vaade oli kena ja suveniirid samuti.

Bamenda Handicraft Cooperative.

Laupäeva lõunal aga võtsime kogu vabatahtlike pundiga ette reisi külla nimega Bafut, kus asub Unesco kaitse all olev kuningapalass. Täpselt nii nagu Oku puhulgi, suutsid esimesena piirkonda saabunud sakslased nime kaardile täiesti valesti kirja panna. Paraku ei pannud minagi seda nime kuhugi õigesti kirja, aga võin öelda, et Oku esialgne nimi oli hoopiski Ebkou.

Valmistumas reisiks.

Valmisutmas reisiks vol 2.

Traditsiooniline kuningas ehk kohalike keeles fon on pea igal ligi 200-st hõimul Kamerunis. Ükski fon ei sure, nad "haihtuvad", seejärel valib hõimueliit endale uue kuninga, kes viiakse kasvõi väevõimuga rahvast juhtima. Uus fon pärib kõik vana foni naised ja lapsed, seega pole harukordne juhus, kus juhil on mitusada naist ja last. Ja no vahel saavad nad iga kuu endale 15-st palassi toodud naisest veel 5 tükki juurde endale valida. #PimpLife

Vaimsuse ja maisuse puu, taamal suursündmuste tunnistamiseks liidrite tribüün.

Kuninga päritud naiste kompleks vasakul, isevõetud naiste kompleks paremal (pildilt väljas).

Ligi 500 aastat vana kuningakoda.

Mäe otsas muuseum.

Terve palassiekskursiooni ja muuseumi külastuse jooksul saatis meid giidina üks praeguse foni vennapoegadest. Muuhulgas keelas ta meil üllatavalt muljetavaldavas muuseumis pildistamise ning tutvustas traditsioonilist kuritegude eest karistamise korda. Tolleaegsete koloniseerijate, sakslaste survel loobuti taolisest kriminaalkoodeksist 1914. aastal, sest see oli veits üle võlli.
Väikesteks kuritegudeks peeti kuningaga samal ajal rääkimist ja laupäeval farmis töötamist, suurteks abielueelset ja abieluvälist vahekorda. Kui väikeste kuritegude puhul seoti sind posti külge, et sul matšeetega pea maha võtta, siis suurte puhul seoti sind ja sinu vahekorrakaaslast kivide külge, kuni sa surid. Loll oli see, kes kurtis, et tal on nälg või janu, sest sellisel juhul toideti sind sinu enda liha või verega. Ja kui sa piisavalt kiiresti nälga ei surnud, siis öösiti võis nii mõnigi lõvi või leopard sinu peale hammast ihuma hakata.
Kurb fakt: viimane siinmaine leopard lasti maha 1946. aastal, lõvisid pole ka enam pikemat aega leida. Fun fact: hooned ja müür näevad natuke saksapärased välja, sest saabunud sakslased õpetasid kohalikele müüriladumise tehnikat.

Kõigest paarkümmend minutit tagasi viltu tagurdatud pea mahavõtmise post.

Suurte kuritegude karistamise kivid.

Monument kõige alguses alles nendele maadele rändamisel...

...langenud kuningakoja liikmetele. Kui keegi neist tee peal suri, jäeti keha maha, aga pea võeti kaasa. Lõpuks pandi kõik kogutud pead siia maha ning nende vahele topiti kivi maa sisse. Kohalikel oli inimpeadega näiliselt mingi sügavam teema.

Palassituuri lõpp.

Seejärel läksime lähedalasuvasse luksushotelli, et ise ka natukeseks kuningate kombel elada ja ilusat vaadet nautides karastusjookide seltsis lõõgastuda.

Õhtul läksime välja ja tähistasime viimast nädalavahetust Thiesi ja Rebekkaga hommikul kella viieni/üheksani (olenevalt väsimusastmest). Seega pühapäev just eriti produktiivne polnud. Küll aga jõudsime oma koordinaatori pere juurde lõunat minna sööma, Bamendas asuva Oku kogukonna pidustustest osa võtta ja Eestist toodud Vana Tallinna viimase õhtu puhul kamba peale ära tähistada.

Tagasi Okusse!

Muidu läheb mul kenasti. 3 nädalat projekti lõpuni, siis nädalake reisimist ja kuu aja pärast juba tagasi Eestis. Vaikselt hakkab juba tekkima see tunne, et "Appi, kas ongi kõik läbi saamas ja tuleb naasta Eesti argipäeva!?" Aga õnneks ootab nii mõndagi mind ka Eestis, seega eriti ei nukrutse. Küll aga jään igatsema chilli elu ja muretust. Kõigest, mida igatsema jään/ei jää, saate paari nädala pärast lugeda.

Ainult et luuleinspiratsiooniga on juba mitu nädalat päris kehvasti. Õnneks sai projekti alguses omajagu varasalve kirjutatud ja neid siis iga postituse jaoks vihikust üles otsitud. Nüüd aga hakkavad vaikselt otsa saama ja seekordse panin üldse poolkohustuslikus korras blogi jaoks kirja. Peace, I'm out.

Taaskord blogipostitus otsa saanud, järgmise korrani!

LuuleNurk feat. MC Igatsus:

Kastese muru pehme puude,
koduaia maasikad.
Sealiha, vorstid, sink,
hapukurgid, kaalikad.

Pikad valged suveööd,
merelained, kuldne liiv.
Äratus linnulaulu saatel,
hommikuhelveste kõrval piim.

Puhtad Tartu kõnniteed,
pädev tänavavalgustus.
Katkematu elektrivool,
kaardimaksevõimalus*.

Playstation, telekas,
Emajõgi, Munamäed.
Kallid sõbrad-perekond,
ümber kaela armsa käed.

* Täpsuse huvides olgu mainitud, et linnades saab VISA kaardiga maksta küll, minul on paraku aga MasterCard. Samuti leidub seal sinki ja vorsti, võibolla tulevikus ka hapukurki ja kaalikaid; kalleid inimesi poest siiski ei leia.