Antwerpen

Nohei! Sain pärast Leuveni seiklusi kirjeldavat postitust peaaegu sellise tagasiside, et see Belgia värk ei huvita mitte kedagi ja siit blogist tahetakse ikkagi Aafrika kogemust saada. Mul on niimoodi mõtlejatele hea uudis: täna saate Antwerpenit! Eks tuleval nädalal oleme jälle Aafrikas ja vaikselt pean hakkama otsi kokku poole tõmbama ka mingite kokkuvõtetega, vaatab.

Niisiis, Antwerpenisse jõudnuna läksime esimese asjana tšekkima postkasti, et kas minu viisa ja pass on lõpuks saabunud. DHL-i koduleht ütles, et saadetis on kohale jõudnud ja allkirjastatudki, aga meie seda küll ei leidnud. Mis seal ikka, läksime sööma. 

Meie üllas ratsu.

Tere tulemast Lääne-Euroopasse!

Sõime kuulsaid Belgia friikartuleid erinevat sorti lihatoodetega. Kuulsad on nad sellepärast, et friikartulid, inglise keeles french fries, on hoopiski Belgiast pärit. Kuna mu paarimees unustas enda rahakoti koju, minu ISIC pangakaarti restoranis ei tunnistatud ning lihavalikuga oli natuke ahnitsetud, siis tekkis väiksemat sorti probleem lõunasöögi finantseerimisega. Õnneks aga kasutatakse Lääne-Euroopas liiga palju sularaha, mistõttu leidus sõbra isa autos omajagu münte.

Teinud tühjaks nii kindalaeka kui muud panipaigad ja leidnuna sealt kokku mitu eurot, oli meil lõpparvest siiski 80 senti puudu. Üks ilus helkiv eurone vaatas meile istme ja keskkonsooli vahelt vastu, aga isegi meie keskmisest pikem-peenemad sõrmekesed ei saanud seda sealt kätte. Ahastus hakkas vaikselt sisse lööma, kas nüüd siis jääb söömata, kuna sõrmed on liiga lühikesed!? Kahju, et ma fotosid ei teinud, tagantjärele on päris koomiline ette kujutada pilti, kus kaks keskmiselt meeter-üheksakümnest meheloikamit auto istmete alt münte otsivad, peenikesed jalakesed autost välja kõlkumas. Lõpuks ikkagi saime söönuks kah.

Just sõime friikaid, nüüd kutsuti külla juustu degusteerimisõhtule, oeh...

Pärast DHL-i klienditoesse korduvalt helistamist ja pärastlõunal koju jõudmist, saime lõpuks minu passi ja viisa kätte naabrite käest, kes olid hommikul ise saadetise eest allkirja andnud, kui kuller pärast pererahva lahkumist saabus. Õnneks oli tegu korralike belglastega, kes ei soovinud minu passi mustal turul mõnele narkoparunile maha müüa, nii et 18 tundi enne planeeritud lennureisi Kameruni sain lõpuks rahulikult hingata, et pääsen ikkagi lennukile, mis viib mind võõrale mandrile võõrasse kultuuri lõvidele ja tiigritele potentsiaalseks piduroaks... 

IGAL JUHUL, kohustused kaelast, saime Antwerpeni kesklinna minna avastama.  Vähem kui 10 kilomeetrit kesklinnast, võtsime pererahva rattad ja nautisime Lääne-Euroopat lääne-eurooplase viisil.

Kuna mul pole Antwerpenist palju pilte, saate veel ühe rattapildi.

Head ööd!

Kõigepealt tegime väikese tuuri vanalinnas, siis velotasime Scheldti jõe kaldale ja vaatasime üle Euroopa suuruselt kolmanda kaubasadama. Veel ronisime mingi uue muuseumi katusele, kust nägime kogu linna, s.h Euroopa esimest pilvelõhkujat, ning lõpuks maabusime raekoja platsis Belgia õllede ja intiimsete juttude vahele. Paraku oli enamus meie ekskursiooni pimedal ajal ja väga palju fotosid mul teile näidata pole.

Meie Daami Katedraal, kõrgeim Madalmaades.

Raekoda.

Belgia on tobedalt segadusseajav maa. Siltide dešifreerimine võtab alati rohkem aega, sest kõigepealt on vaja aru saada, kas silt on hollandi, prantsuse või mõlemas keeles. Muidu aga on täitsa tore, kuigi neile endile vist väga ei meeldi juuksekarva otsas rippuda oma madala altituudi ja kõrgeneva maailmavee tasemega. Igal juhul sai järgneval hommikul kell 5 end voodist välja pekstud, et rongiga mugavalt otse Brüsseli lennujaama sõita.

Brussels Airlinesi lennuk oli võrdlemisi mugav ning muuhulgas jõudsin reisi jooksul vaadata ära filmid "Wild", "Horrible Bosses 2" ja "Gravity". "Wild" rääkis naisest, kes pärast keerulisi eraelulisi sündmusi võttis ette matka Lääne-Ameerikas asuval Pacific Crest Trailil, mis kujutab endast 4200-kilomeetrist matkarada Mehhiko piirilt Kanadani. Peategelasele sarnaselt küsisin enda käest Kameruni projekti esimestel nädalatel liigagi tihti, et kuhu paganasse end mätsinud olen. Samas tuletasin meelde motot: "If at some point you don’t ask yourself what the hell you've gotten yourself into, you’re doing it wrong."

Viimane skaip lennujaamas.

Seiklus alaku!

LuuleNurgas vaatame täna tagasi augustis aset leidnud 10-päevasele elektrikatkestusele. Kirjutatud sai luuletus tollel pimedal ajal ning esialgu ei pidanud seda blogivääriliseks. Luuletustepuuduse tõttu sai seda natuke kõpitsetud, nii et nüüd näete enda ees LuuleNurga "Avaldamata Teosed" esimest... teost:

Elekter, ära mine ära!
Tühjaks saavad nutiseadmed.
Tehnovabalt ma ei sära,
end harjutama pean veel.

See poleks mingi raskus,
kui ei peaks tihti passima.
Tühi kaamera taskus,
lukus mälestusi kaasa tassin ma.

Elekter, tule tagasi!
Vaid sinul võime panna
särama lapsi, majasid,
blogipost netti kanda.