Olen rõõmsalt tagasi sügisesse Eestisse jõudnud. Kuna üle pika aja on nii tore ja põnev taas kodus olla, siis ongi viimase blogipostiga hakkama saamine väga vaevaliselt edasi liikunud. Igasugused kokkuvõtted olen ma juba eelnevatel kordadel ära teinud, seega täna midagi põhjapanevat ei tule ja annan peamiselt lihtsalt ülevaate oma viimase nädala reisist. Küll aga soovin kahte mõtet, mida kuhugi mujale pole suutnud pikkida, välja tuua:
- Kameruni taksod on nagu klouniautod - pealtnäha pisikesed, aga kui seisma jääb, siis aina tuleb ja tuleb neid inimesi sealt seest välja.
- Meteoroloogi amet Kamerunis on võrdlemisi mõttetu - temperatuur on aastaläbi sama, pool aastat sajab vihma ja ülejäänud pool aastat paistab päike.
Asjad pakitud ja meel valmis, pidime kolmapäeva, 7. oktoobri hommikul teele asuma. Eks eelmisel õhtul oli vaja ka viimast korda Okus tähistada ja nii juhtuski, et pärast kahetunnist uinakut kell 4 öösel üles ärgates ja lahkumiseks valmistudes avastasime, et üks liige meie neljasest reisipundist pole veel peolt koju jõudnudki.
Telefon inimesel välja lülitatud ja planeeritud väljasõiduaeg juba möödas, ei jäänud muud üle kui aafrikapärase rahulikkusega kogu olukorda suhtuda. Kui Bamendas bussist maha peaksime jääma, eks siis saame lihtsalt ühe päeva rohkem Bamendat avastada. Õnneks siiski jõudis meie viimane liige järgmise 15 minuti jooksul koju ja nii, pilkases pimeduses, saime teele asuda.
Bussijaam Bamendas, meie buss on kõige parempoolsem.
Bamendasse jõudsime pärast autojuhipoolset parima Ott Tänaku imiteerimist juba kell 7:30. Bussi väljasõiduni kaks tundi aega, võtsime hommikusööki ja tundsime end hästi. Nagu ikka viibis meie väljasõit veel poolteist tundi, sest enne lahkumist oli vaja natuke inimesi juurde oodata ning katusele lisaks kõikide reisijate pagasile veel ka posu taburette, külmkapp ja mootorratas pakkida.
Pärast mõningast tsirkust taburetišonglööridelt asusime teele Buéasse ühe eestlasest kaasvabatahtliku juurde. Tsirkust sai ka siis, kui keegi bussile ette keeras, sest sellisel juhul oli igast bussiaknast käsi välja vehkimas ja häälekamad kommentaarid teise sõiduoskuse suunas teele saadetud. Igal juhul jõudsime pärast üheksat tundi bussis loksumist lõpuks kohale.
Viimastestki mägedest väljas!
Buéa linnatänav.
Iseseisvusmälestusmärk ja vana sakslaste postimaja.
Otto van Bismarcki purskkaev koos kahe eestlasega.
Presidendi lodge vasakul, suvaline administratiivhoone paremal.
Buéas sõime esimest korda Kamerunis jäätist. Selgus, et šokolaad, vanilje, apelsinid ja banaanid maitsevad kõik samamoodi, vähemalt siis kui sa oled kohalik jäätisetootja. Kohalik puuviljasmuuti aga oli ütlemata hea, magustoiduks teod ka mõnusalt nätsked.
Lisaks Buéa ülikooli ja Mount Camerooni imetlemisele, läksin ühel hommikul teiste laiskuse tõttu üksinda sealset džunglit avastama. Kohtusin ühe väga toreda kohaliku farmeriga, kes tutvustas mulle enda istandust ja kasvavaid taimi. Vahepeal oli eesti poiss rääkinud, kuidas talle tekitavad tuska kohalikud, kes valges inimeses vaid paksu rahakotti näevad. Minu Oku kogemuse põhjal oli esialgu natuke raske teda uskuda, aga tegelikult on loogiline, et lihtsad tööinimesed ongi ausad ja siirad.
"Mis tapab korruptsiooni?" Buéa ülikooli väga mõnus ja õhuline ülikoolilinnak.
Esimene vaade pilved ära peletanud 4km kõrgusest Mount Cameroonist.
Autoarmastaja idüll.
Väga palju Kamerunist ühel pildil koos: vihmapilved, madal puitmaja ja "God Bless Afrika" (auto küljel).
Sealne eestlane rääkis veel lustaka loo, kuis kohtas Douala linnatänaval kohalikku meest, kel seljas "Estonia" kirjadega särk. Kui läks juurde ja küsis, et kust kohalik mees niivõrd eksootilise särgi sai, sai kohalik lõpuks ise ka teada, et "Estonia" tähendab ühte tillukest riiki Kirde-Euroopas ning ta on teadmatult terve see aeg meie maad promonud. Noh, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, kas toetate meie üllast esindajat?
Pärast Buéat võtsime suuna Atlandi Ookeanile. Pooleteise tunniga jõudsime väidetavalt kuival perioodil turistide hulgas päris poppi Limbesse. Šokk tabas meid nähes linnarannalt otse keset lahte naftapuurtorni. Et siis niimoodi elavad kohalikud... Samas, meie pistame oma tuulikuid igale poole, erilist vahet pole nii kaua, kui midagi ei leki.
Eriti tore aga on see, et selge ilmaga näeb kaugustes ka Ekvatoriaal-Guineale kuuluvat Bioko vulkaansaart (Sõnaus 2016, siit ma tulen!), mis oma pindalalt on väiksem kui Saaremaa, aga ulatub 3 kilomeetri kõrgusele taevasse. Vahetaks tolle Saaremaaga ära, saaks vähemalt korralikult suusatada iga aasta.
Vihma trotsides Atlandi ookeani ja nafta puurtornideni.
Tegelt on kaks puurtorni, hahaa!
Lahevaade/Lahe vaade.
Veel Mount Camerooni.
Vasakul taamal Bioko ja temal asuv Pico Basilé vulkaan.
Limbes, muide, asub Aafrika vanuselt teine botaanikaaed, mis tuli otseloomulikult ära kaeda. Kahjuks aga Aafrikale omapäraselt pole aia eest keegi päris tükk aega hoolt kandnud, mistõttu näiteks kunagi tõenäoliselt vaimustavast orhideemajast oli nüüdseks saanud rohelusse-mattunud-väidetavalt-olid-kunagi-siin-orhideed-maja. Aga õnneks sealsed puud oli paarile aastakümnele ilusti vastu pidanud.
Palju parem oli olukord kohalikus loomaaias ja seda nii loomadele kui külalistele, viimaste jaoks olid isegi pea kõik plakatid ja infotahvlid veel loetavad. Aga eks euroopapärased standardid küsivad ka Euroopa hinda. Kuna minul oli YOLO ehk You Only Limbe Once, tuli kogu sealne primaatide kontingent koos ühe boamao ja kääbuskrokodilliga ära uurida.
Natsa imelik tunne oli üle pika aja jälle oma esiisade silma vaadata. Praegusel juhul tegi tundeid segasemaks ka see, et kõik sealsed loomad on päästetud salaküttide ja muude kahtlaste tegelaste küüsist. Ja tahaks öelda, et mulle täitsa meeldivad ahvid, aga kallis venna ütleks kindlasti selle peale, et eks meile meeldivadki ju endasugused.
Botaanikaaia ühed ootamatuimad ja põnevaimad eksponaadid.
Kaardi peale oli selle koha nimeks märgitud "Jungle Village", tõenäoliselt seda kohta kunagi täitnud hütid on nähtavasti ammu hingusele läinud.
Mõni gorilla.
Sel korral jõudis Arno emata loomaaeda, mitte isaga koolimajja. Aga see oli väga armas, et igat loomaaia asunikku võeti individuaalina ning kõigi kohta oli selline plakat.
Ohustatud ahviliik nimega drill, kes elab vaid sealses Aafrika piirkonnas ning keda on ainult 3000 tükki maailmas järel.
Teisel päeval oli ilm õnneks ilusam ja pärast mõningast linna nautimist ja šoppamist läksime randa peesitama. Ookean oli puhas, mõnus ja nii soe, et ei tahtnud välja tullagi. Tavapärasest paradiisiranna ettekujutusest eristas vaid see, et vulkaanilise tekke tagajärjel on sealse piirkonna liiv musta värvi ja seetõttu ei paista ka vesi helesinine. Aga nagu nii mõnegi muu asja puhul elus, loeb see, mida sa tunned, mitte mida sa näed. Ja tunne oli kõditav.
Kõik olulisemad kohad Limbes ülevaadanuna oli aeg asuda teele Douala poole, et saada kokku ühe vana tuttavaga ja veeta viimane õhtu Kamerunis. Bussilae madalus ja ohtlikud löökaugud sundisid mind enamuse reisist kõveras kügelema, sellest on inspireeritud ka järgmine foto:
Bussivaade.
Viimase õhtu veetsime hotelli restoranis veel viimaseid Kameruni delikatesse nautides ning märkamatult jõudis kätte aeg veel paariks tunniks voodisse heita enne hommikust viimast bussisõitu. Sõitsime tagasi sinna, kust kõik alguse sai, pealinna Yaoundésse. Veel viimaste hetkede ja Aafrika õhu sisseahmimine enne sõpradega hüvastijätmist ja lennukisse astumist.
Head ööd, Douala! Head ööd, Kamerun!
Naljakas tunne on tagasi Eestis olla ja oma blogi ära lõpetada. Esiteks on Euroopas pea kõik nii organiseeritud, ettearvatav ja ohutu. Estonian Airi stjuuardess isegi hoiatas mind: "Ettevaatust, [tee] on soe."
Teiseks on Eestis kõik vanaviisi. Mitte midagi pole näiliselt muutunud ja Kameruni projekt pole ka veel korralikult sisse settinud. Kui ei oleks hulgatul määral pilte ja blogipostitusi, oleks endalgi raske uskuda, et kolm kuud Kamerunis veetsin. Nagu üks meeldiv unenägu oleks olnud.Järgmise seikluseni!
Tere, Tartu!
