Püüan kaasa võtta

Hei!

Kui eelmisest postitusest veel ei kajastunud, siis Kameruni tulek kandideerib tugevalt minu elu parimale otsusele. Ma ei ütle, et siinne kogemus oleks lihtne olnud, aga ega kasvamine ja õppimine olegi üldjuhul kerged. Ning ega ta nüüd nii raske ka polnud. Lisaks on see ilmselge, et olen siinoleku ajal märksa targemaks saanud. Eriti hästi ilmestab seda tõsiasi, et eelmisel nädalal hakkas mul ülemine parem tarkusehammas igemest välja turritama. 

Tulles veelkord tagasi eelmise postituse juurde, siis seal sai vanematele esitatud sokiostupalve. Umbes samal päeval postitusega lugesin Omniva ühisettevõttest mingi Hiina firmaga. Pole vist mõtet imestada, et seejärel nägin unes, et vanemad tellisid mulle kastide kaupa uusi matkasaapaid ja üleni oranži kontsertklaveri.

Ja muide, sain poolteist nädalat enne lahkumist teada, et Okus ikkagi on võimalik otseülekandena jalgpalli inglise liigat näha. Paistab, et pean tulevikus teadlikumad sõbrad ja baarmenid leidma. Eks siis saab vähemalt tuleval pühapäeval esimest ja viimast korda nautida liikuvat jalgpalli, mitte oma mobiilse netiga striimida püüdes serveri erroreid või paremal juhul iga kolme sekundi tagant kinni kiiluvaid piksleid. 

Tulles tänase postituse ja teise minikokkuvõtte juurde, mõtlesin, et esitan teile nimekirja "asjadest", mida Eestisse endaga kaasa võtta püüan/ei püüa. Siin ta on.

Püüan endaga Eestisse kaasa võtta:

1. Hetkes elamise ja tuleviku pärast mittemuretsemise oskuse
2. Rahuliku meele ja tegelikult väikeste asjade pärast mittepõdemise
3. Tänulikkustunde (eriti olukordades, kus saan Eestis nautida elektrit terve päeva jooksul või kui ühistranspordis ei pea ühe istmekoha peal mitmekesi kügelema)
4. Aafrika rahvatarkused (leitavad postituse lõpust MõtteNurgast)
5. Kõik positiivsed ja/või õpetlikud emotsioonid ja/või kogemused
6. Kohe algava kuiva perioodi ja särava päikese

Püüan mitte endaga Eestisse kaasa võtta:

1. Boko
2. Aafrika lapsukese
3. Lärmaka loomaaia kanadest ja kitsedest, kes ümber maja jooksevad ja koidu saabudes üles äratavad (viide eelmisele postitusele, kes ära on unustanud/aru ei saanud)

Ma ei ole vahepeal suutnud formuleerida oma mõtteid teemal, miks ma (veel ei) tahaks tagasi Eestisse tulla. Võibolla järgmine kord. Selle asemel saate järjekordse selfieprojekti. :)

Valmistumas minekuks, laupäeva hommik kell 7, taamal "Confidence Boy" oma valge Toyota Corolla 4WD-ga.

Tsiklijuhti vist kohutas valgete inimeste vedamisega kaasnev lisapinge.

"Kits esituledes" ei tulnud kõige paremini välja. Tegu on fotolavastusega, kus Mattias keset Aafrika metsikut loodust julmi turiste vedava mootorratta alla hakkab jääma.

Üleelmise laupäeva hommikul läksime taas mbororotele külla. Mbororod on see Lähis-Idast pärinev islamiusku põlisrahvas, kellel ka paar nädalat varem külas sai käidud. Seekord aga läksime ühte teise mbororote külla ja olime sinna matkamiseks liiga hipsterid.

Mägiteed nelja ekipaažiga.

Raudhobuse seljast maha!

Mad selfie skillz.

Pärast kosutavat lõunat hakkame tagasiminekule sättima.

Sõidame koju!

Kui nüüd vuntsi ka ära ajaks, võiks vast täitsa Colgate'i reklaamnäoks minna!

Püüan teile enne planeeritud teisipäevast lahkumist veel midagi mõistlikku siia blogisse kirja panna. "Järsku" aga on tekkinud päris palju kohustusi, mida enne äraminekut veel korda ajada on vaja. Vaatab, võtame aafrikapäraselt mõnusalt.

Järgmise korrani!

MõtteNurk feat. Kameruni poepidajate/kontoritöötajate seintel olevad tarkuseterad:

• „Anger is a small madness, so do nothing when you are angry, because what you will spoil, will be more than caused your anger.“
• „Use your eyes today to see or you will use them tomorrow to weep.“
• „The patient dog eats the fattest bone only if the fastest dog has no interest in the bone.“
• „One who harbours grudges punishes his own soul.“
• „Every second, minute, hour or day that is lost is lost forever. A fool may waste money, but the greatest fool wastes time.“

Igatsema jään

Hei!

Poolteist nädalat vaid on mul siin Okus järele jäänud, tasub teha esimene väiksemat sorti kokkuvõte. Vaatame siis, mida ma Kameruni mägedes elamise puhul igatsema jään ja mida mitte. Kuna elu on ikka toredam paaris (või baaris?), siis tuleb ka "jään/ei jää igatsema" nimekiri siia paaridena. LuuleNurka seekord pole, selleasemel on...

MõtteNurk:

• Jään igatsema hingematvat rõduvaadet mitmete kilomeetrite kaugusele üle oru. Ei jää igatsema lärmakat loomaaeda kanadest ja kitsedest, kes ümber maja jooksevad ja koidu saabudes üles äratavad.
• Jään igatsema naeratavaid Aafrika lapsi, kes raskeid päevi natuke ilusamaks tegid. Ei jää igatsema nutvaid Aafrika lapsi, kes ümber maja jooksevad ja koidu saabudes üles äratavad.
• Jään igatsema puhast õhku ja vaimustavat loodust. Ei jää igatsema küttekolleteta külmas korteris iga öö dressides magamist.
• Jään igatsema vaatemänge, mida pakub kuivas öös istudes orus möllava äikesetormi imetlemine, eriti kui tuled on kustus. Ei jää igatsema elektrikatkestusi, mille puhul pole aimugi, kui kauaks sel korral tuled kustus on.
• Jään igatsema külalislahkust, kus paduvihma eest suvalise elamu katuse alla varjudes sisse kutsutakse ja süüa pakutakse. Ei jää igatsema tänaval selgelt silmapaistmist ja sellega kaasnevat tähelepanu (kuigi külas seda väga ei täheldanudki, pigem linnas).
• Jään igatsema muretut stressivaba elu, kus kell on lihtsalt orientiiriks ja alati tuleb homne. Ei jää igatsema kohalikku asjaajamist, kus lihtsad asjad võivad (kümnetes?) kordades enam aega võtta kui Eestis.
• Jään igatsema oskust olemasolevat hinnata ja mitte muretseda asjade pärast, mida pole. Ei jää igatsema eelnevast osaliselt tulenevat suhtelist stagnatsiooni, kus kehva olukorraga ollakse rahul ja midagi ette ei võeta.
• Jään igatsema madalaid uksepiite (ma loodan, et ma käänasin nüüd õigesti!), mis lasevad mul ikka ja jälle ennast pika inimesena tunda. Ei jää igatsema kommet, kus jalg üle põlve on sobiv istuda vaid kõige tähtsamal/vanemal seltskonnast.
• Jään igatsema odavaid ja ehedalt maitsvaid puuvilju. Ei jää igatsema üldist toiduvalikunappust, kus külas pole muuhulgas piima- ega lihatooteid.

Aga tegelikult on siin täitsa tore. Mõnes mõttes ei tahagi üldse veel tagasi tulla (sellest ehk järgmisel korral pikemalt). Samuti on tunda, et vihmaperiood vaikselt lõppema hakkab. Kui enne oli iga päev pilves ja sadas vihma, siis nüüd on ikka pilves ja sajab vihma, aga üldjuhul saab ka natuke päikest igasse päeva. Tavapäraselt 5 päeva kuivanud froteesokid võib nüüd hea õnne/õige ajastuse korral kahe päevaga kuivaks saada! 

Rääkides sokkidest: kallid vanemad võivad mulle rahuliku meelega poest uusi vaadata, sest normaalne inimene ei tule valgete sokkidega Aafrika vihmaperioodi. Armas venna ütleks sellepeale kindlasti, et minu puhul polegi tegu normaalse inimesega. Aga tegelikult on peamine, et ise enda üle õnnelik olen. #LähebJubaLiigaDiibiks

Ja kindlasti olen ma väga õnnelik selle üle, et GLEN Eesti ja Arengukoostöö Ümarlaud mulle sellise võimaluse Aafrikasse tulla andsid. Eesti Vabariigi Välisministeeriumi rahalisel toel osaleda kolmel seminaril Euroopa erinevates riikides ning elada-töötada-reisida kolm kuud teisel pool maakera. Miks mitte!? Ja kõige parem on see, et kolmas seminar toimub järgmisel kevadel, kus kõikide vabatahtlikest sõpradega taas kohtume, et projektimuljeid jagada.

Igal juhul, et tänases blogipostis natuke pilte ka oleks, tegin väiksemat sorti selfieprojekti eelmise reede hommikul kohaliku traditsioonilise kuninga ehk foniga kohtuma minekust. Tõenäoliselt on ainult enda pildistamine natuke liiga enesekeskne, aga minu tuba, minu luba. Tähendab... minu blogi, minu voli? Ja loodetavasti paneb see teid naeratama, kui nii palju hambaid näete.

Kodutänavas.

Jõuame suure teeni, keerame vasakule. Taamal on osaliselt näha vastuvõtva organisatsiooni kontoriputka.

Mõnda aega mäest üles kõmpinuna keerame paremale.

Foniga pidime kohtuma, sest ootasime temalt kuupäeva meie projekti lõppkoosoleku jaoks. Tegelikult on veits hirmus, meeletu hulk erinevate paremate ja isekamate eesmärkidega poliitikuid ja ühiskonnategelasi tuleb kokku, et mingi ime läbi leida kompromiss, kuidas raadio juhtimisega edasi peaks minema. Aga foniga kohtumisele minnes oli ilm taaskord paariks tunniks väga kaunis, mõtlesin, et tühja kah, teeme iga nurga peal endast pilti.

Eem.. nägu on liiga pikk.

Veits palav on, aga meel on hea.

Keerame suurelt teelt ära, hakkame kohale jõudma.

Jõudsingi kohale, Anna oli juba ees ootamas mind, tulles muudelt hommikustelt toimetustelt.

Fon muide töötab rahvajuhtimisest vabal ajal kohalikus keskkoolis direktorina. Seekord läksimegi talle töö juurde külla, mitte tema palassi.

The Man; koolis leitud plakat, keskel Obama ja äärtes eelnevad presidendid. George Herbert Walker Bushi (seenior) pildi asemel oli George Walker Bushi pilt hoopiski, uups!

Tagasiteel astusime kohaliku käsitöömeistri juurest läbi.

Lähme teist teed mööda koju.

Olemegi peaaegu koju jõudnud!

Eks muidugi läks ilm tuksi selle ajaga, kui foni juures istusime, nii et plaanitud rõdul lebotamisest ei tulnud midagi välja. Tund aega olime tema kabinetis, rääkisime elust ja maailmast, aga oma kuupäeva ikkagi lõpuks ei saanud. Armas.

Olemegi taas blogipostitusega ühele poole saanud, järgmise korrani!

Edit: Ajaloolise täpsuse huvides mainin ära, et "uksepiitade" osastava käände lühivorm peaks olema hoopiski "uksepiitu", mitte "uksepiite". You live, you learn. 

Antwerpen

Nohei! Sain pärast Leuveni seiklusi kirjeldavat postitust peaaegu sellise tagasiside, et see Belgia värk ei huvita mitte kedagi ja siit blogist tahetakse ikkagi Aafrika kogemust saada. Mul on niimoodi mõtlejatele hea uudis: täna saate Antwerpenit! Eks tuleval nädalal oleme jälle Aafrikas ja vaikselt pean hakkama otsi kokku poole tõmbama ka mingite kokkuvõtetega, vaatab.

Niisiis, Antwerpenisse jõudnuna läksime esimese asjana tšekkima postkasti, et kas minu viisa ja pass on lõpuks saabunud. DHL-i koduleht ütles, et saadetis on kohale jõudnud ja allkirjastatudki, aga meie seda küll ei leidnud. Mis seal ikka, läksime sööma. 

Meie üllas ratsu.

Tere tulemast Lääne-Euroopasse!

Sõime kuulsaid Belgia friikartuleid erinevat sorti lihatoodetega. Kuulsad on nad sellepärast, et friikartulid, inglise keeles french fries, on hoopiski Belgiast pärit. Kuna mu paarimees unustas enda rahakoti koju, minu ISIC pangakaarti restoranis ei tunnistatud ning lihavalikuga oli natuke ahnitsetud, siis tekkis väiksemat sorti probleem lõunasöögi finantseerimisega. Õnneks aga kasutatakse Lääne-Euroopas liiga palju sularaha, mistõttu leidus sõbra isa autos omajagu münte.

Teinud tühjaks nii kindalaeka kui muud panipaigad ja leidnuna sealt kokku mitu eurot, oli meil lõpparvest siiski 80 senti puudu. Üks ilus helkiv eurone vaatas meile istme ja keskkonsooli vahelt vastu, aga isegi meie keskmisest pikem-peenemad sõrmekesed ei saanud seda sealt kätte. Ahastus hakkas vaikselt sisse lööma, kas nüüd siis jääb söömata, kuna sõrmed on liiga lühikesed!? Kahju, et ma fotosid ei teinud, tagantjärele on päris koomiline ette kujutada pilti, kus kaks keskmiselt meeter-üheksakümnest meheloikamit auto istmete alt münte otsivad, peenikesed jalakesed autost välja kõlkumas. Lõpuks ikkagi saime söönuks kah.

Just sõime friikaid, nüüd kutsuti külla juustu degusteerimisõhtule, oeh...

Pärast DHL-i klienditoesse korduvalt helistamist ja pärastlõunal koju jõudmist, saime lõpuks minu passi ja viisa kätte naabrite käest, kes olid hommikul ise saadetise eest allkirja andnud, kui kuller pärast pererahva lahkumist saabus. Õnneks oli tegu korralike belglastega, kes ei soovinud minu passi mustal turul mõnele narkoparunile maha müüa, nii et 18 tundi enne planeeritud lennureisi Kameruni sain lõpuks rahulikult hingata, et pääsen ikkagi lennukile, mis viib mind võõrale mandrile võõrasse kultuuri lõvidele ja tiigritele potentsiaalseks piduroaks... 

IGAL JUHUL, kohustused kaelast, saime Antwerpeni kesklinna minna avastama.  Vähem kui 10 kilomeetrit kesklinnast, võtsime pererahva rattad ja nautisime Lääne-Euroopat lääne-eurooplase viisil.

Kuna mul pole Antwerpenist palju pilte, saate veel ühe rattapildi.

Head ööd!

Kõigepealt tegime väikese tuuri vanalinnas, siis velotasime Scheldti jõe kaldale ja vaatasime üle Euroopa suuruselt kolmanda kaubasadama. Veel ronisime mingi uue muuseumi katusele, kust nägime kogu linna, s.h Euroopa esimest pilvelõhkujat, ning lõpuks maabusime raekoja platsis Belgia õllede ja intiimsete juttude vahele. Paraku oli enamus meie ekskursiooni pimedal ajal ja väga palju fotosid mul teile näidata pole.

Meie Daami Katedraal, kõrgeim Madalmaades.

Raekoda.

Belgia on tobedalt segadusseajav maa. Siltide dešifreerimine võtab alati rohkem aega, sest kõigepealt on vaja aru saada, kas silt on hollandi, prantsuse või mõlemas keeles. Muidu aga on täitsa tore, kuigi neile endile vist väga ei meeldi juuksekarva otsas rippuda oma madala altituudi ja kõrgeneva maailmavee tasemega. Igal juhul sai järgneval hommikul kell 5 end voodist välja pekstud, et rongiga mugavalt otse Brüsseli lennujaama sõita.

Brussels Airlinesi lennuk oli võrdlemisi mugav ning muuhulgas jõudsin reisi jooksul vaadata ära filmid "Wild", "Horrible Bosses 2" ja "Gravity". "Wild" rääkis naisest, kes pärast keerulisi eraelulisi sündmusi võttis ette matka Lääne-Ameerikas asuval Pacific Crest Trailil, mis kujutab endast 4200-kilomeetrist matkarada Mehhiko piirilt Kanadani. Peategelasele sarnaselt küsisin enda käest Kameruni projekti esimestel nädalatel liigagi tihti, et kuhu paganasse end mätsinud olen. Samas tuletasin meelde motot: "If at some point you don’t ask yourself what the hell you've gotten yourself into, you’re doing it wrong."

Viimane skaip lennujaamas.

Seiklus alaku!

LuuleNurgas vaatame täna tagasi augustis aset leidnud 10-päevasele elektrikatkestusele. Kirjutatud sai luuletus tollel pimedal ajal ning esialgu ei pidanud seda blogivääriliseks. Luuletustepuuduse tõttu sai seda natuke kõpitsetud, nii et nüüd näete enda ees LuuleNurga "Avaldamata Teosed" esimest... teost:

Elekter, ära mine ära!
Tühjaks saavad nutiseadmed.
Tehnovabalt ma ei sära,
end harjutama pean veel.

See poleks mingi raskus,
kui ei peaks tihti passima.
Tühi kaamera taskus,
lukus mälestusi kaasa tassin ma.

Elekter, tule tagasi!
Vaid sinul võime panna
särama lapsi, majasid,
blogipost netti kanda.

Lõvidele söödaks

Nohei! Pole nüüd poolteist nädalat teile viimase aja tegemistest aru andnud, hakkame pihta eelmisest pühapäevast, kus läksime kirikusse patte andeks paluma.

"Võtke järjekorda, et saaksite püha üritust finantsiliselt toetada!"

Jumalateenistus on vist ainuke sündmus siin riigis, mis algab õigeaegselt - tegelikult võib see olla tingitud sakslasest preestrist -, sest 20 minutit pärast hommikul kell 7 kohale jõudmist oli saal juba pooltäis ja mõtetega taevas. Aeg-ajalt andis preester koorile ka sõna. Kui alguses läks rahval natuke aega, et üles sulada, siis juba varsti hakkas kogu saal puusi hööritama. Annetuskarbi järjekorras ootamine polnud lõbusate jalgade tõttu eriline pingutus.

Pärast jumalateenistuse lõppu sain ka kohalikku orelit proovida...

Mattias "oreli" taga.

Nädala jooksul olid meil hommikuti ja pärastlõunati raadiomajas workshopid, kus õpetasime raadio töötajatele ja kohalikele vabatahtlikele helifailide töötlemist, konverteerimist, netti laadimist ja Facebookis jagamist. Kuna töötubade vahepeal oli paaritunnine auk, sai see seinale projitseeritud esmaklassilise meelelahutusega täidetud.

Klassika aastast 2006.

Paraku aga avastasin kolmapäeval, et minu sülearvuti ekraani parem hing (parem nagu mittevasak, hing nagu uksehing) lõpetas minuga koostöö. Kuna raam on juba mõnda aega sealt kohast katki olnud, siis on võimalik sülearvuti kaas sulgeda ka ilma hinge käimiseta. Vaatepilt ja heliefektid paraku on päris hirmsad.

Päris nii ei peaks ekraan sulguma, viiteks umbes 3-kraadine nurk kaane ja ülejäänud arvuti küljejoonte vahel.

Aga see-eest oli väljas erakordselt ilus ilm!

Reede hommikul asusime aga taas Bamenda suunas teele. Traditsioonidele truuks jäädes sai esimese kohana sõidetud "Imagine" pagarikotta. Seejärel läksime sõprade kontorisse, turule šoppama jpm, kuni lõpuks jõudsime koju isetehtud hamburgereid sööma. Pärast kolmandat burksi oli juba päris valus, sain peaaegu aru keskaja prantsuse kuningakoja liikmetest, kes söödud toidu välja oksendasid, et edasi saaks maitseelamusi nautida.

Déjà vu.

Järgmisel hommikul, uskumatult sarnase kompositsiooniga foto.

Kuna pärast väikest tähistamist olime laupäeval taaskord kõige varajasemad linnukesed mina ja Rebekka, otsustasime kohalikku käsitöö töökotta minna. Asus mäe nõlval, vaade oli kena ja suveniirid samuti.

Bamenda Handicraft Cooperative.

Laupäeva lõunal aga võtsime kogu vabatahtlike pundiga ette reisi külla nimega Bafut, kus asub Unesco kaitse all olev kuningapalass. Täpselt nii nagu Oku puhulgi, suutsid esimesena piirkonda saabunud sakslased nime kaardile täiesti valesti kirja panna. Paraku ei pannud minagi seda nime kuhugi õigesti kirja, aga võin öelda, et Oku esialgne nimi oli hoopiski Ebkou.

Valmistumas reisiks.

Valmisutmas reisiks vol 2.

Traditsiooniline kuningas ehk kohalike keeles fon on pea igal ligi 200-st hõimul Kamerunis. Ükski fon ei sure, nad "haihtuvad", seejärel valib hõimueliit endale uue kuninga, kes viiakse kasvõi väevõimuga rahvast juhtima. Uus fon pärib kõik vana foni naised ja lapsed, seega pole harukordne juhus, kus juhil on mitusada naist ja last. Ja no vahel saavad nad iga kuu endale 15-st palassi toodud naisest veel 5 tükki juurde endale valida. #PimpLife

Vaimsuse ja maisuse puu, taamal suursündmuste tunnistamiseks liidrite tribüün.

Kuninga päritud naiste kompleks vasakul, isevõetud naiste kompleks paremal (pildilt väljas).

Ligi 500 aastat vana kuningakoda.

Mäe otsas muuseum.

Terve palassiekskursiooni ja muuseumi külastuse jooksul saatis meid giidina üks praeguse foni vennapoegadest. Muuhulgas keelas ta meil üllatavalt muljetavaldavas muuseumis pildistamise ning tutvustas traditsioonilist kuritegude eest karistamise korda. Tolleaegsete koloniseerijate, sakslaste survel loobuti taolisest kriminaalkoodeksist 1914. aastal, sest see oli veits üle võlli.
Väikesteks kuritegudeks peeti kuningaga samal ajal rääkimist ja laupäeval farmis töötamist, suurteks abielueelset ja abieluvälist vahekorda. Kui väikeste kuritegude puhul seoti sind posti külge, et sul matšeetega pea maha võtta, siis suurte puhul seoti sind ja sinu vahekorrakaaslast kivide külge, kuni sa surid. Loll oli see, kes kurtis, et tal on nälg või janu, sest sellisel juhul toideti sind sinu enda liha või verega. Ja kui sa piisavalt kiiresti nälga ei surnud, siis öösiti võis nii mõnigi lõvi või leopard sinu peale hammast ihuma hakata.
Kurb fakt: viimane siinmaine leopard lasti maha 1946. aastal, lõvisid pole ka enam pikemat aega leida. Fun fact: hooned ja müür näevad natuke saksapärased välja, sest saabunud sakslased õpetasid kohalikele müüriladumise tehnikat.

Kõigest paarkümmend minutit tagasi viltu tagurdatud pea mahavõtmise post.

Suurte kuritegude karistamise kivid.

Monument kõige alguses alles nendele maadele rändamisel...

...langenud kuningakoja liikmetele. Kui keegi neist tee peal suri, jäeti keha maha, aga pea võeti kaasa. Lõpuks pandi kõik kogutud pead siia maha ning nende vahele topiti kivi maa sisse. Kohalikel oli inimpeadega näiliselt mingi sügavam teema.

Palassituuri lõpp.

Seejärel läksime lähedalasuvasse luksushotelli, et ise ka natukeseks kuningate kombel elada ja ilusat vaadet nautides karastusjookide seltsis lõõgastuda.

Õhtul läksime välja ja tähistasime viimast nädalavahetust Thiesi ja Rebekkaga hommikul kella viieni/üheksani (olenevalt väsimusastmest). Seega pühapäev just eriti produktiivne polnud. Küll aga jõudsime oma koordinaatori pere juurde lõunat minna sööma, Bamendas asuva Oku kogukonna pidustustest osa võtta ja Eestist toodud Vana Tallinna viimase õhtu puhul kamba peale ära tähistada.

Tagasi Okusse!

Muidu läheb mul kenasti. 3 nädalat projekti lõpuni, siis nädalake reisimist ja kuu aja pärast juba tagasi Eestis. Vaikselt hakkab juba tekkima see tunne, et "Appi, kas ongi kõik läbi saamas ja tuleb naasta Eesti argipäeva!?" Aga õnneks ootab nii mõndagi mind ka Eestis, seega eriti ei nukrutse. Küll aga jään igatsema chilli elu ja muretust. Kõigest, mida igatsema jään/ei jää, saate paari nädala pärast lugeda.

Ainult et luuleinspiratsiooniga on juba mitu nädalat päris kehvasti. Õnneks sai projekti alguses omajagu varasalve kirjutatud ja neid siis iga postituse jaoks vihikust üles otsitud. Nüüd aga hakkavad vaikselt otsa saama ja seekordse panin üldse poolkohustuslikus korras blogi jaoks kirja. Peace, I'm out.

Taaskord blogipostitus otsa saanud, järgmise korrani!

LuuleNurk feat. MC Igatsus:

Kastese muru pehme puude,
koduaia maasikad.
Sealiha, vorstid, sink,
hapukurgid, kaalikad.

Pikad valged suveööd,
merelained, kuldne liiv.
Äratus linnulaulu saatel,
hommikuhelveste kõrval piim.

Puhtad Tartu kõnniteed,
pädev tänavavalgustus.
Katkematu elektrivool,
kaardimaksevõimalus*.

Playstation, telekas,
Emajõgi, Munamäed.
Kallid sõbrad-perekond,
ümber kaela armsa käed.

* Täpsuse huvides olgu mainitud, et linnades saab VISA kaardiga maksta küll, minul on paraku aga MasterCard. Samuti leidub seal sinki ja vorsti, võibolla tulevikus ka hapukurki ja kaalikaid; kalleid inimesi poest siiski ei leia.